NEW SCIENTIST ⟩ Hoia alt! Need verejanulised elukad võivad sulle krae vahele hüpata
/nginx/o/2024/07/03/16196650t1h5338.jpg)
Teadlased on esimest korda dokumenteerinud kaanid, kes hüppavad lehtedelt, lahendades sajandeid kestnud vaidluse vereimejate hüppevõime üle.
Küsimust, kas kaanid võivad hüpata, on arutatud sellest ajast, kui 1800. aastate lõpus tekkisid kuulujutud sellise käitumise kohta. Pärast on seda aeg-ajalt nähtud, kuid nüüd on olemas veenvad tõendid.
2017. aastal Madagaskaril välitöid tehes kohtas New Yorgi Fordhami ülikooli teadlane Mai Fahmy Chtonobdella kaani (Chtonobdella fallax) – maismaaliiki, kes elab ainult saarel.
«Kükitasin selle kõrval maas, võtsin telefoni välja ja hakkasin salvestama,» räägib Fahmy. «Tol ajal ma ei saanud aru, mida ma jäädvustasin.»
Kui ta näitas videot oma kolleegidele New Yorgis, ütles Fahmy, et neil kõigil oli sama reaktsioon: kas see kaan lihtsalt hüppas? Kuus aastat hiljem naasis Fahmy Madagaskarile, et sellele küsimusele kindel vastus saada, ja salvestas uuesti.
Kaanid valmistuvad hüppeks, kinnitades oma tagumise iminapa lehele või muule sarnasele pinnale ja kerides ülejäänud keha tahapoole. Seejärel lasevad nad ühe kiire liigutusega oma keha ettepoole, sarnaselt kobraga, vabastades tagumise iminapa ja lennates õhku.
Äkiline liikumispuhang võib olla taktikaks pahaaimamatule saagile või selle lähedale maandumiseks. Hüpe on pisut kohmakas, kuid «see on väga selgelt aktiivne tõukejõu vorm,» ütleb meeskonnaliige Michael Tessler New Yorgi Medgar Eversi kolledžist.
Selle võime leidmine kahes erinevas kaanis ja asukohas viitab sellele, et see käitumine on tavalisem, kui oleksime oodanud, ütleb Tessler. Ta kahtlustab, et see pole maailma ainus hüppav kaaniliik.
Esialgu populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Sten Kohlmann.