Päikeseparkide pimedam pale

Päikesepaneelid Paldiski päikesepargis. Foto: Madis Veltman

Veel mõni aasta tagasi ümbritses Paldiski linnast välja ulatuvat Sadama tänavat mõlemalt poolt tihe mets. Muidugi mitte päris kõikjalt – puudele pakkusid vaheldust ka põllud – ja võib-olla polnudki see mõne hinnangul mitte mets, vaid hoopis tihedam võpsik.

Kuid sellegipoolest oli linnasüdamest umbes kahe kilomeetri kaugusel vanasti paik, kus Sadama tänav sukeldus kõrgesse rohelusse, mis piiras teda kahelt poolt otsekui tihe ja armastav polster. Kevadel kasvas puude varjus alati palju karulauku ja kõlas lindude lootusrikkaid häälitsusi. Ent siis tehti metsa asemele midagi veel palju rohelisemat: päikesepark.

Puid võeti maha ühelt poolt teed, ning nagu looduses sageli, pakkus ühtede liikide ebaõnn võimalusi teistele: mu Paldiskis elav ornitoloogiahuviline sõber kinnitab, et tekkinud tohutul raiesmikul hakkas saabuval kevadel pesitsema neli paari koovitajaid. Kahtlustan, et mu hea tuttav on Paldiski kandis tuuleparkide, kaide ja muude looduse arvelt tehtud julmade ohverduste peale lihtsalt juba oma silmad kuivaks nutnud, kuid igal juhul polnud ka lagedust hindavatel liikidel kodurahu kauaks, sest järgmise etapina hakati tee äärde püstitama päikesepaneele. Kui tänavu kevadel piirkonnas jalutasin, nägi päikesepark välja ehmatavalt eluvaene: üksnes metall, energiat koguvate paneelide must läige ja kõige all kuivanud, paakunud muld.