Uurijad ⟩ Lihavõttesaare kultuur ei lakanud elanike korraldatud ökokatastroofi tõttu – põhjus on palju lihtsam

Üha rohkem tõendeid viitab sellele, et Lihavõttesaare Rapa Nui rahvas elas saarel üsna õnnelikult, enne kui eurooplased saabusid. Foto: REUTERS/Ivan Alvarado

Rapa Nui ehk Lihavõttesaar pole uute uurimuste kohaselt ise oma hukatuse põhjustaja. Uues põhjalikus uuringus leiti, et monoliitide rajajate rahvaarv ei saanud olla nii suur, et see oleks suutnud oma keskkonda koormata ja selle all kokku variseda, nagu varem arvati.

Seda niinimetatud Rapa Nui ökotsiidimüüti, mis on aastakümneid olnud hoiatav näide loodusvarade ülekasutamisest, tuleks teadlaste sõnul pidada vananenud teooriaks.

See leid on vaid viimane tõendusmaterjal üha kasvavas andmehulgast, mis näitab, et Vaikse ookeani saare elanikkonna langusel polnud midagi pistmist nende eluviisidega.

Tegelikult oli kollaps vahetult pärast eurooplaste saabumist 1700. aastatel tõenäoliselt seotud orjakaubanduse, sunnitud rände ja sissetoodud haigustekitajatega.

See leid põhineb Rapa Nui kiviaiandite, milles saareelanikud oma toitu kasvatasid, analüüsil.

Arheoloog Dylan Davise juhitud Columbia kliimakooli meeskond viis läbi uue satelliitülevaate nendest aianditest ja leidis, et nende aedade arv ei saanud toetada rahvaarvu mahus, mis oleks iseenda raskuse all kokku varisenud.

«See näitab, et rahvaarv ei saanud olla nii suur, kui mõned varasemad hinnangud väitsid,» ütleb Davis.

«Õppetund on vastupidine kollapsi teooriale. Inimesed suutsid väheste ressursside tingimustes olla väga vastupidavad, kohandades keskkonda viisil, mis aitas.»

Niinimetatud kiviaiad olid Rapa Nui, mida tänapäeval tuntakse Lihavõttesaare nime all, elanikkonna toitmisel võtmetähtsusega. Robert DiNapoli, kes on uue aedade kohta tehtud uuringu kaasautor, uurib ühte neist. Foto: CARL LIPO

Vastavalt ökotsiiditeooriale, mida levitas Ameerika teadlane ja ajaloolane Jared Diamond, elas Rapa Nu'il kunagi tuhandeid Vaikse ookeani saarlasi.

Diamondi versiooni kohaselt raius see põliselanikkond maha kõik puud, mis jättis viljaka pinnase erosioonile haavatavaks. See tähendas, et nad ei saanud enam nii palju toitu kasvatada, viies nälja, sõja, kannibalismi ja lõpuks hävinguni.

Siiski on teadlased üha enam avastanud, et Rapa Nui rahvas oli palju vastupidavam ja leidlikum, kui kokkuvarisemise narratiiv viitab.

Lisaks maguskartulitele, mida kasvatati kiviaiandites, sõid saareelanikud mereande, ja üha rohkem tõendeid viitab sellele, et nad elasid saarel üsna õnnelikult, enne kui eurooplased saabusid.

Lihavõttesaare nukrad kivinäod meenutavad nende pärast hävitatud loodust ja kultuuri. Foto: arhiiv

Varasemad satelliitülevaated kiviaianditest toetasid aga suure rahvaarvu ideed.

164 ruutkilomeetrisest saarest oli varasemate hinnangute kohaselt kuni 21,1 ruutkilomeetrit pühendatud aianditele, toetades võimalikku rahvaarvu kuni 17 000 inimest, mis on palju suurem kui esimeste eurooplaste teatatud umbes 3000 inimest.

Davis ja tema kolleegid lähenesid oma uuringule väga metoodiliselt ja leidsid toetust teistsugusele tõlgendusele.

Saare kiviaiandites olid suured kivid laotatud madalale pinnasele, olles kaitseks tuuleerosiooni ja ookeanisoola pihustumise eest. Kivide vahele istutati saak.

Uurijad veetsid viis aastat, uurides hoolikalt kiviaiandite omadusi, nagu kõrgem pinnase niiskus ja lämmastikusisaldus, ja koolitasid masinõppe algoritmi tuvastama neid omadusi satelliidiandmetes, mis salvestati lühilaine infrapunapildistamise abil.

«Terve saar on täis looduslikke kivirahnusid, mida varem ekslikult kiviaianditeks peeti. Lühilaine pildistamine annab teistsuguse pildi,» ütleb Davis.

Tulemused näitasid, et ainult umbes 0,76 ruutkilomeetrit Rapa Nuist oli pühendatud kiviaianditele, mis üksi oleksid suutnud toetada umbes 2000 inimest.

Kui lisada teised toiduallikad – näiteks juba mainitud mereannid ja muud põllukultuurid, nagu banaanid – suudaks saar toetada umbes 3000 inimest, arvab meeskond.

See vastab eurooplaste 1722. aastal antud arvule, mis viitab sellele, et Rapa Nui inimesed elasid tol ajal õnnelikult ja jätkusuutlikult. 1877. aastaks oli rahvaarv veidi üle 100. Aritmeetika on siin üsna lihtne.

«Meie tulemused aitavad täpsustada põllumajandusliku tootlikkuse hinnanguid, viidates sellele, et varasemad hinnangud olid 5 kuni 20 korda liiga kõrged,» kirjutavad teadlased oma artiklis.

«Sellel leiul on oluline mõju Rapa Nui rahvaarvu suuruse ja toimetulekustrateegiate hinnangutele enne kokkupuudet eurooplastega.»

Tulevastes uuringutes plaanivad teadlased kasutada andmeid Rapa Nui rahvaarvu modelleerimiseks, andes meile uue tööriista nende ühiskonna mõistmiseks ja selle hävingu uurimiseks.

Uuring on avaldatud ajakirjas Science Advances.

Allikas: Sciencealert