MAMMUTITE MÜSTILINE SURM ⟩ Teadlased: see oli siiski midagi kosmilist

Ei ole selge, millised tegurid võisid käivitada mammuteid ohustanud kliimamuutused. Foto: Pixabay

Sadu tuhandeid aastaid kõndis karvane mammut (Mammuthus primigenius) elegantselt läbi Maa külmunud alade. Siis juhtus midagi. Maa muutus. Ja lühikese aja jooksul kadusid mammutid, viimased neist surid välja 4000 aastat tagasi kaugel Arktikas Wrangeli saarel.

Kuigi arvatakse, et inimesed aitasid oluliselt kaasa nende lõplikule väljasuremisele, ei ole selge, millised tegurid võisid käivitada mammuteid ohustanud kliimamuutused. Üks idee on, et Maale sai osaks peaaegu 13 000 aastat tagasi mingi kosmilise päritoluga sündmus, mis soojendas maailma mammutitele talumatuks ja avas tee teistele liikidele.

Tegemist on Noorema Drüüase mõju hüpoteesiga (Younger Dryas Impact Hypothesis ehk YDIH) ja selle nimetamine äärmiselt vastuoluliseks on ehk isegi tagasihoidlik. Siiski usuvad mõned teadlased, et ideel on jumet, ja nad on otsinud tõendeid selle toetuseks.

Üks neist on Lõuna-Carolina Ülikooli arheoloog Christopher Moore. «Mõned meie kriitikud küsivad: Kus on kraater?» ütleb Moore. «Praeguseks ei ole meil kraatrit või kraatreid.»

Sellegipoolest usuvad Moore ja tema kolleegid, et tõendeid saab leida, kui uurida rohkemat kui ainult Maa pinda. Ja nad usuvad, et nad on midagi ka leidnud – nimelt mineraalid, mille omadusi saab nende sõnul kõige paremini seletada komeedi mõjuga.

Oma kõige hiljutisemas artiklis kirjeldavad nad mitmeid tõenditerohkeid uurimissuundi, mis nende sõnul moodustavad kokku veenva loo.

Need erinevad tõendid pärinevad settekihtidest, mida on uuritud kaevetöödel üle kogu maailma. Kõik on dateeritud radioaktiivse süsiniku meetodi abil umbes 12 800 aasta vanuseks – perioodi, mil sündmus arvatakse aset leidnud olevat.

Umbes 50-st kohast üle maailma, sealhulgas Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Euroopa, Aasia ja Gröönimaa jääkilp, on ilmnenud vihjeid, et Maa kohtus komeediga.

Gröönimaa alaliselt külmunud piirkondadest välja kaevatud jääsüdamikes on avastatud mikroskoopilisi osakesi, mis on seotud ulatuslike tulekahjudega – need on niinimetatud põlemisaerosoolid – mis levivad atmosfääri, kui erinevad ained põlevad.

Teistest maailma osadest, näiteks Süüriast ja kolmest laialt levinud kohast Põhja-Ameerikas, võetud proovides leidub ebatavaliselt palju plaatina. «Plaatina,» selgitab Moore, «on Maa koores haruldane, kuid komeetides suhteliselt tavaline.»

Samast settekihist on leitud kõrgendatud kontsentratsiooniga tillukesi mikroskoopilisi raudkuule, mida nimetatakse mikrosfäärikesteks. Need tekivad, kui meteoriit kas tabab maapinda või sulab ja plahvatab atmosfääris ja sulamaterjal pihustub laiali.

Ja lõpuks teatavad teadlased esmakordselt, et Noorema Drüüase piirkihtides on laialt levinud aladelt üle Põhja-Ameerika leitud väga tugevast löögist tekkinud purustusis moodustunud kvartsi. See on kvarts, milles on tugeva löögi tagajärjel tekkinud mikroskoopilised murrud.

«See on nagu panna 75 elevanti lontipidi mündi peale seisma,» mõtiskleb Moore. «See on tohutu surve, mis tekitab selle, mida me leitud kvartsiosakestes näeme.»

Suurem pilt, mis neist pusletükkidest võib tekkida, on järgmine: Maad tabas umbes 12 800 aastat tagasi komeet, millel oli mõju, mis võib-olla ei jätnud kraatrit. Kui komeet atmosfääris plahvatas, võis lööklaine tekitada kõik täheldatud elemendid, sarnaselt sellega, kuidas Tunguska sündmus tekitas suure segaduse ilma sügavat armi Maa pinnale jätmata.

Siiski on see kaugel selgest tõendusmaterjalist. Eelmisel aastal avaldatud artiklis märkis Arizona Ülikooli antropoloogi Vance Holliday juhitud meeskond: «Tõendid ja argumendid, mis väidetavalt toetavad YDIH-d, hõlmavad vigaseid metoodikaid, sobimatuid oletusi, küsitavaid järeldusi, faktivigu, eksitavat teavet, toetamata väiteid, kordamatuid vaatlusi, loogikavigu ja vastuolulise teabe valikulist väljajätmist.»

Seega on vaja palju rohkem andmeid, enne kui teadusringkonnad on isegi lähedal sellele, et olla veendunud. Sellegipoolest osutavad teised teadlased, et minevikus on paljud teadusteooriad, mis algselt tagasi lükati või kõrvale jäeti, hiljem saanud laialdaseks konsensuseks, seega on oluline jääda skeptiliseks, kuid tasub hoida meeled avatuna.

Kindel on see, et asteroidi ja komeedi mõjusid tasub kindlasti uurida seoses suuremahuliste keskkonnamuutustega. Kui mitte selleks, et mõista ajalugu, siis selleks, et aidata suunata meie homseid otsuseid. Need sündmused on varem Maa elu kulgu muutnud ja kuigi Päikesesüsteem on palju rahulikum kui kunagi varem, ei ole tulevikus veel ühe sellise sündmuse toimumise tõenäosus null.

Selle teema alane artikkel on avaldatud ajakirjas Airbursts and Cratering Impacts.

Allikas: ScienceAlert