Teadlased on hämmingus ⟩ Liblikad suudavad lennata üle ookeani

Foto: Wikimedia Commons / Jean-Pol GRANDMONT

Liblikad on suutelised sooritama uskumatuid Atlandi-üleseid lende, läbides kuni 4200 kilomeetrit. Värvikirevad Vanessa cardui liblikad oskavad kasutada ära sobivaid tuuleolusid ja autopiloodi strateegiat, et see pikk vahemaa ilma peatusteta läbida. Arvatakse, et selline reis kestab viis kuni kaheksa päeva, mis on umbes pool liblika täiskasvanu elueast, selgub Ottawa ja Barcelona ülikoolide teadlaste värskelt avaldatud uurimustööst.

Veelgi enam, need seiklushimulised liblikad võivad tegelikult lennata veelgi pikemaid vahemaid, kuni 7000 km, Lääne-Euroopast Aafrikasse ja sealt edasi Lõuna-Ameerikasse. See avastus muudab oluliselt seda, mida me seni liblikate rände ja käitumise kohta teadsime.

Barcelona evolutsioonibioloogia instituudi teadlane Eric Toro-Delgado selgitab, et liblikad suudavad sellist lendu sooritada tänu aktiivsele, energiakulukale lennule ja tuule abil liuglemisele. Ilma tuule abita suudaksid liblikad lennata maksimaalselt 780 km, misjärel nad kulutaksid ära kogu oma rasva ja energia.

Ottowa ülikooli ja Hispaania evolutsioonibioloogia instituudi teadlased on kinnitanud seda hämmastavat avastust geneetilise detektiivitöö abil, pärast seda, kui ohakaliblika või suure koerliblika V. cardui parv avastati Lõuna-Ameerikas Atlandi ookeani rannikul Prantsuse Guajaanas, mis on kaugel liigi teadaolevast levikualast. Genoomianalüüs näitas, et need liblikad on tihedalt seotud Aafrikas ja Euroopas leiduvate liblikatega, mis viitab sellele, et nad ei ole rännanud Põhja-Ameerikast lõunasse mööda maismaad.

Infograafik, mis võtab kokku V. cardui liblikaparve võimalikud sünnipaigad ja levikutee üle Atlandi ookeani Lääne-Aafrikast Lõuna-Ameerikasse, läbides 5–8 päeva jooksul vähemalt 4200 km pikkuse peatusteta lennu. Foto: Nature Communications

Õietolmu analüüs näitas, et liblikad pärinevad kahest Aafrika troopilistes piirkondades kasvatatud taimeliigist. Teadlased on kindlaks teinud, et liblikad varusid nektarit nendest taimedest enne oma ookeani seikluse alustamist. Lisaks andis vesiniku ja strontsiumi isotoopanalüüs liblikate tiibadel sõrmejälje nende päritolu kohta. Keemia ja ökoloogia ühendamisel leidsid teadlased, et liblikad on tõenäoliselt pärit Prantsusmaalt, Iirimaalt, Ühendkuningriigist või Portugalist.

Ottawa ülikooli dotsendi Clément Bataille sõnul on see esimene kord, kui molekulaarmeetodite, sealhulgas isotoopide geolokatsiooni ja õietolmu metabarkodeerimise kombinatsiooni on rändputukatel testitud. Tulemused on paljulubavad ja ülekantavad paljudele teistele rändputukaliikidele, mis võib põhjalikult muuta meie arusaama putukate rändest.

Geneetiline ja keemiline analüüs on vaid osa suuremast pildist. Teadlased kasutasid ka 2013. aasta oktoobris toimunud liblikate avastamiseni viinud tuulehoovade ajaloolisi andmeid. Nad leidsid, et soodsad passaadid võimaldasid liblikatel sooritada selle Atlandi-ülese teekonna.

Tuulte trajektoorid 48 tunni jooksul enne liblikaparvede vaatlust 28. oktoobril 2013 kell 6.00 hommikul. Trajektoorid tuletati HYSPLIT (Hybrid Single-Particle Lagrangian Integrated Trajectory) mudeli abil. Foto: Nature Communications

See Atlandi-ülene lend ei ole V. cardui jaoks lihtsalt lõbureis, vaid toimub kord elus. Liigi täiskasvanud isendite eluiga on vaid kaks kuni neli nädalat, mille jooksul nad panustavad kogu oma energia paljunemisse. Seega on see reis oluline strateegia liigi ellujäämiseks.

Nende lennu marsruudil kasutati ära hooajalist Sahara õhukihti, mis koguneb hiliskevadel, suvel ja varasügisel Aafrika kõrbe kohal. See õhukiht liigub üle Põhja-Atlandi ookeani ja paiskab iga kolme kuni viie päeva tagant osakesi Lõuna-Ameerika kohale, väetades Amazonast. Teadlased on nüüd jõudnud järeldusele, et see tolmupilv aitab kaasa ka selliste organismide, nagu need liblikad, lendamisvõimele.

Uuringu kaasautor evolutsioonibioloogia instituudi teadur Roger Vila märgib, et kuigi liblikaid peetakse sageli ilu ja hapruse sümboliteks, näitab teadus, et nad suudavad sooritada uskumatuid tegusid. Liblikate võimete kohta on veel palju avastada.

Allikas: newatlas.com