Mis tunne on olla kajakas – seikluslik mäng paneb osalejad põnevasse rolli

Tuul Sepp Kakrarahul kajakatibu rõngastamas – sealsed linnuuuringud on andud tõuke Kajakasaare lauamängu sünniks. Foto: Säde Sepp

Loodusharidust ei saa olla kunagi liiga palju. Liiga palju pole ka teadmisi. Ökoloogiaprofesor Tuul Sepp koos  loomaökoloogia teaduri Jeffrey Carbillet'ga on valmis nuputanud lauamängu, mis võib varsti ka paljudele mängitavaks saada.

​Mark Antonius Puhkani joonistet ja Kakrasaare linnuuuringute kogemusest on sündinud mitte ainult Eesti vaid ka maailma mastaabis unikaalne lauamäng. Tartu ülikooli professor Tuul Sepp koos loomaökoloogia teaduri Jeffrey Carbillet'ga on kokku pannud mängu, kus on nii võitu kui kaotust kui koostöödki. Seda aga saabki teha lauamängus, mis hetkel Hooandja platvormil rahatuure kogub. Mängu loojate plaaniks on mõistagi seda mängu müüa, kuid tekkiva kasumi osas on nad seda meelt, et kui seda mängu tootmiselt ja müügilt tekkima peaks suunavad nad selle oma MTÜ Aves Maris kaudu lindude ning ökosüsteemide uurimisse. Mõnes mõttes on see ju omalaadne aja märk. Ma pole ise veel selle mängu prototüüpi mänginud, kuid reeglitega tutvunult kujutan ette küll, mis moodi on olla kajakas ja kogeda neid hetki, mis mängus ette tulla võivad. Kas võidate või kaotate – targemaks saate ikka, kasvõi ses osas, et looduses pole «head» ja «halba» vaid on valikud ja võimalused. Jään endamisi ootama seda, kui mõni arvutimänge meisterdav ettevõte sama mängu näiteks valmis teeb, näiteks VR prillidega mängitavaks.

Nii näeb välja kajakasaare lauamäng. Foto: Aves Maris

Tuul Sepp - Kajakasaare lauamäng, mis Hooandjas tuge kogub, sellega seonduvad üksikasjad ja reeglid on üsna erinevad tavapärastest lauamängudest: miks just Kajakasaar ja miks just sellised reeglid?

Kajakasaare mäng on mõeldud lisaks meelelahutusele suurendama mängijate teadmisi ka merelindudest. Mängu tegevused peegeldavad võimalikult täpselt looduses toimuvat. Mängu aluseks on Matsalus Kakrarahul asuv lindude pesitsuskoloonia, kus merelindude uuringud on kestnud juba üle poole sajandi. Minu töörühm on seal pikalt teadustööd teinud ning meil on sealt jutustada palju lugusid ja seiklusi. Osa neist lugudest on jõudnud nüüd Kajakasaare mängu, mille idee autoriks on hetkel merelindude uurimise projekti vedav loomaökoloogia teadur Jeffrey Carbillet. Aga arendustööd oleme teinud kogu töörühmaga ja ühiselt mängu ka juba ligi kaks aastat testinud ja arendanud.

Tuul Sepp on üks Kajakasaare lauamängu loojatest ja see mäng võimaldab osa saada kajakaks olemise võludest ja valudest. Foto: Kristjan Teedema

Kas see mäng on vaid Kakrarahul toimunust ja toimuvast või see on suurem üldistus loomade ökoloogiast?

See mäng peegeldab laiemalt merelindude pesitsuskolooniates toimuvat ja aitab tundma õppida merelinde varitsevaid ohtusid. Inimtekkelisi keskkonnamõjusid me siia mängu veel väga kaasanud pole, kui välja arvata muutliku ilmastiku mõju, mis põhjustab sagedasemaid torma ja üleujutusi. Aga peale mängu mängimist saab tavainimene aru, kui palju ülesandid on merelindudele pesitsemisegi ajal juba loodus ise loonud. Mis juhtub veel siis, kui inimene oma keskkonnamõjudega mängu tuleb? Ja nii ongi, et merelinnud on tänapäeva maailmas üks ohustatumaid liigirühmi, keda mõjutavad negatiivselt kliimamuutused, merereostus, ülepüük ja kaaspüük.

Räägi, kas nende reeglite hulgas on midagi, mida oled avastanud just Kakrarahul linde uurides? Millega tegu?

Üheks selliseks avastuseks on see, et luigepesa läheduses pesitsemine kaitseb kajakapesi rüüste eest. See on uudne teadusavastus, mille plaanime peagi ka teadusartiklina avaldada. Kuna Kakrarahu on üks väheseid alles jäänud heade tingimustega pesistuskolooniaid, koguneb sinna pesitsema palju erinevaid merelinnuliike ja asutustihedus muudkui kasvab. Liikide omavahelised suhted, nii negatiivsed kui positiivsed, hakkavad üha rohkem pesitsusedukuses rolli mängima.

Kõigi rekvisiitide ning vidinatega mäng on selline. Foto: Aves Maris

Iga mäng on orienteeritud võidule – nii ka see – samas, looduses ju võitjaid pole küll aga võivad olla kaotajad. See mäng on esmapilgul kajakate omavahelisest konkurentsist – kas selles on ka koostöö aspekte, mis ju looduses paljutki korda saata võimaldab?

Kalakajakate pesitus on kahtlemata ka looduses võidujooks - kes varem algust teeb, saab valida parema pesakoha. Kelle pojad kiiremini kooruvad, sellel on rohkem toitu leida ning poegadel turvalisem pesast merre liikuda. Kalakajakad võivad tõepoolest ka üksteise pesi rüüstada, eriti, kui ilmad on tormised ja laiult kaugemale toitu otsima minna on ohtlik. Samas näeme tõesti ka koostööd - ühiselt tõrjutakse kiskjaid, mõnikord koondatakse ka koorunud tibud suurematesse «lasteaedadesse», keda siis ühiselt kantseldatakse. Mängus kehastuvad mängijad kord pesitsevateks kalakajakateks, kord kiskjateks, kes üksteise pesasid rüüstavad. Seega on võitluslikkust mängus praegu ehk rohkem kui koostööd. Ehk on suurem koostöö suund, mida mängu edu korral järgmistes versioonides arendada saame.

Maailmas on tehtud ja tehakse ju edasigi arvukalt lauamänge , mille teemaks keskkond, ökoloogia, evolutsioon ja muu selline, kuni selleni välja, tõotada selgeks loomaliike ja taimi jne – kas mõni selline oli ka eeskujuks?

See mäng kasvas siiski üsna otseselt välja loodusest, mitte ühestki olemasolevast mängust. Samas on meie töörühmas palju lauamänguentusiaste, kellele meeldivad muuhulgas ka loodusest inspireeritud mängud. Üheks selliseks mänguks on «Tiivulised», mis võimaldab samuti linde tundma õppida. Erinevalt «Tiivulistest» on «Kajakasaare mäng» mõeldud olema aga võimalikult lihtsasti õpitav ja kiiresti omandatav seltskonnamäng. Strateegia ja taktika tulevad mängu ka, kui oled juba mängu paremini tundma õppinud, kui sisenemisbarjäär on hästi madal. Ka väiksemad lapsed saavad kohe mängima asuda.

Vaata ka Kajakasaare mängu Hooandja lehel.