Ain Kallis ⟩ Ilm ja eesti kirjandus

Mis on ilm? On raske uskuda, et teistes keeltes võiks olla kasutusel üks ja sama sõna ilma kui pidevalt muutuva atmosfääri oleku ning maakera koos seda asustava inimkonna või maapealse elu vms kohta! Peale selle on ilm 'teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina (välisilm, vaimuilm jne)'. Nii vähemalt määratletakse sõna ilm eesti keele seletavas sõnaraamatus.

Need ilmad on kodused. / Need on meie kodused ilmad. / Ja süüdi undnägevad silmad.

Debora Vaarandi

„Kui palusin kord aastate eest setu rahvalaulikult selgitust, mis asi see ilm õieti on, siis vastas ta häbelikult ning nagu oma mitteteadmise vabanduseks: „mul om väega sitt pää« ja püüdis viia jutu naljatelles teisale: milleks mul selliseid asju üldse vaja teada!» (folklorist Oskar Loorits).

„Ilm on selline sõna, mida öeldes on kõik äkki täis ootamatust või avarust,« on väitnud kirjanik Kauksi Ülle.

Sajandite jooksul on ilma ja inimese vahekord muutunud. Nüüd ei ole enam ilusat ilma, on vaid sobiv riietus. Valdur Mikita sõnutsi: „Kui varem määras elurütmi ilm (Jumal), siis nüüd tööandja. [---] Parasvöötmes muutub ka ilm kiiresti, seetõttu mõjutab ilm ILMselgelt emotsioone, juhtides selle kaudu inimese käitumist. Looduselamuse juureks on igivana märguanne, mis annab inimesele emotsionaalsel viisil teada, kuidas konkreetse ilma puhul oma elu sättida. See on ILMselgelt üks põhjus, miks parasvöötme inimese emotsionaalne seisund on üsna kõikuv» („Kukeseene kuulamise kunst«).

Paljud kirjandusteosed algavad loodus- ja ilmakirjeldusega – see loob edasi lugemiseks õige meeleolu. Andrus Kivirähki „Rehepapp» algab näiteks selliselt: „Enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Mitu nädalat polnud seda imet näha saanud, juba oktoobri algusest saadik oli ilm püsinud hall ja vihmane«. Hea hakatus, kujutamaks üle-eelmise sajandi Eesti hallikarva külaelu.

Juhuslikult raamatukogu riiulilt võetud Eet Tuule romaani „Perekonnavalss männikus» esimene lause kõlab nii: „Emadepäeva hommikul oli taevas pilvitu. Õhusooja endiselt nappis – ainult kuus kraadi. Kargusele lisaks puhus iiliti tugev loodetuul«. Hea ilmateade.

Teet Kallase „Reipad inimesed» algab aga niimoodi: „Veebruari algul läks paariks päevaks sulale. Linna kohal säras päike. Siin-seal paljastusid lume ja jäite alt asfaldilapikesed, mustad, puhtad ja soojad«. Kirjeldus on tõepärane, sest küünlakuu lõpul on Tallinnas päikese kõrgus keskpäeval juba 18 kraadi ümber, kuiv must asfalt võib ka soe olla – on ju sellise pinnakatte albeedo ehk peegelduskoefitsient vaid 10%.

Geofüüsik Heino Tooming on kogumiku „Inimene ja ilm» (1970) koostamisel leidnud, et „meteoroloogiliste elementide arvulised väärtused ei kirjelda päris adekvaatselt ilma, eriti nähtusi, mis puudutavad inimese muljeid ja emotsioone. Meteoroloogiliste elementide väärtused võivad erinevatel päevadel olla samad, ometi nende mõju inimesele on erinev. Selle põhjus on ilma kirjeldamiseks kasutatavate näitajate ebapiisavus. Seda tühimikku meteoroloogias peab täitma teaduse areng. Ilmastiku ja ilma varjundeid aitab edasi anda luule, mis lisaks emotsionaalsusele on informatiivne. Luule mõju inimesele oleneb igaühe vastuvõtukoefitsiendist. Nagu mõõteriistadel on oma tundlikkus ja üleminekukoefitsient, nii on see ka inimestel. Luuletused selles raamatus [need on paigutatud peatükkide vahele – A.K.] on mõeldud inimestele, kelle üleminekukoefitsient erineb nullist. Need on tundlikud inimesed«.

Eespool tsiteeritud kukeseene-raamatus on Mikita välja arvutanud, et Eestis on vähemasti 100 000 tundlikku hinge. Ülitundlikud inimesed lähevad selleks, et pääseda moodsa elu ülestimulatsioonist, loodusesse, metsa. Siinkohal märkus: mainitud tundlikkust ei tohi segamini ajada meteorotropismiga – meditsiinilise ilmasõltuvusega. Arvatakse, et umbes 30% meist (esmajoones reumaatikud) on vastuvõtlikud ilmamuutuste suhtes. See oleneb suuresti east: 13–20-aastastest mõjutab ilm vaid veerandit, 50–60-aastatest kannatavad ilmatujude tõttu tervelt pooled.

Sata-sata!

Kuulus Iisraeli mustkunstnik ja literaat Uri Geller on umbes poole sajandi eest väitnud, et rahvamasside ühispalvetel on suur mõju. Alati ei ole see küll vilja kandnud, vähemalt kõrberiikides põua-aastail. Võib-olla on asi tegelaskonna tundlikkuses?

Mullusest suvest jäi tuhandetele kaasmaalastele meelde noorte laulu- ja tantsupeo paduvihm koos ägeda äikesega (välk lõi paarisaja meetri kaugusel lahte). Üks näide, kuidas mõjub vägev ilmaloits: kahel järjestikusel päeval oli ülemaaline lastekoor esitanud laulu „Sata-sata»! Mis veel juhtuks, kui kahe aasta pärast suurel laulupeol esitaks meeste ühendkoor Veljo Tormise „Pikse litaaniat«! Kõva põua korral tuleks kavva võtta küll.

Kuidas mõjuvad nüüdsele lugejale kogumikus „Inimene ja ilm» meteoroloogilisi elemente ja kliimanäitajaid tutvustavate peatükkide vahele lisatud „ilma varjundeid edasi andvad« luuleread?

Üks näide (katke). Puhkuse- ja laulupeoilma käsitleva loo lõpus on Marie Underi „Sajab, sajab»: „Sajab, sajab. / Kõik on lige. / Kärbes tige. / Koer on kuri. / Jonni ajab / Igamees. / Märg on, märg on / Pää ja turi --- / Järg on, järg on / Kurjusel nüüd minu sees.«

Luuletusi on ka meremehest kirjaniku Herman Sergo kirjutatud peatükis „Meremees ja ilm». „Ranna-, kala- ja meremehed on juba iidsetest aegadest püüdnud ilmakatla kaane vahelt sisse piiluda, et aegsasti ära arvata, mis seal keemas on. „Utid-tutid, siiditutid, / armutaevas tuulejutid. / Tihu Tõnis tahtis Netit. / Oh, need abieluketid!« naeris külarahvas Aadu Hindi „Tuulises rannas» Kaugatoma kuninga armuseikluste üle. Seiklused seiklusteks, aga mida tähendab sõna „tuulejutid«? Tuulejutid, kutsutud ka tormijuttideks, tekivad õhtutaevale sinna ilmakaarde, kust järgmisel päeval valju tuult võib oodata. Taevas on seal kaetud otsekui peeneks vadutud villakluttidega. Mida peenemaks on pilvevill näpitud, seda tugevam tuleb tuul.»

Rannainimesele on tuulte tundmine eluliselt tähtis. Vahur Afanasjevi romaanis „Serafima ja Bogdan« on Peipsi järvel puhuvaid kohalikke tuuli kirjeldatud nõnda: „Kui puhub maa poolt, edelast või läänest, kutsutakse seda mokrik, märg tuul – see toob tihtipeale vihma ja, öeldakse, viib kalad ka potist minema. Siis tuleb podsevernik, loodetuul, mis tavaliselt pöördub põhjakaarde, ja sellest saab kompassituul severnik, kõige karmim tuul, millest pole midagi head oodata. Silmi Venemaa poole pöörates puhuvad vasemale põsele staatšen ja meženets, mõlemad kirdetuuled. Päris Venemaalt puhub vostotšnaja, idatuul, mida talvel kutsutakse soplivõi, tatine – see kisub sulale. [---] Räägitakse, et kui puhub soojem lõunatuul tjeplak või talle järgnevad keskpäevane ja nurgatuul, võib selles tunda eriliste Piirissaare sibulate lõhna».

Hando Runneli kujutelm kevade tulekust:„Talv lõpeb siis, / kui algab märts / ja rahvas kõnnib / plärts ja plärts“ Foto: Unsplash

Kevade poeesid

Aastaaegade ilmasid on meie kirjanikud iseloomustanud väga erinevalt. Aastail 1838–1844 oli ajalehe Das Inland Võru kirjasaatjaks Friedrich Reinhold Kreutzwald.

1841. aasta märtsis ei olnud ilmastik Võru kreisis sugugi „kreisi“: „Märts valmistub kogu jõuga talve vastu; jääga kaetud maa ei pruugi oma armsama kirglikke pilke mõista, seepärast avab ta iga päev üha enam oma lumivalget loori, et külma rinda uue soojusega ning miljoneid näljaseid värske toiduga varustada“.

Täpselt sada aastat tagasi on vegetatsiooniperioodi algust kirjeldanud Johannes Barbarus: «Kevadiste ilmadega / kas on, – on: taevas rukkililleline, / maa klorofylliline?... / Rukkilill, klorofyll… / elu – lapsik idylliline / idyll?!»

Hoopis meeldejäävama pildi on kevade tulekust maalinud Hando Runnel: «Talv lõpeb siis, / kui algab märts / ja rahvas kõnnib / plärts ja plärts».

Ja siis saabub suvi. „Suvi on Eestis anomaalne nähtus, mis tuleb lihtsalt välja kannatada, nagu Itaalias talv“ (Andrus Kivirähk). „Suvel püüab ka kirjanik rohkem vees või murul vedeleda, kui et kutsumust järgida,“ väidab Aapo Ilves.

Ain Kallis (1942) on meteoroloog, klimatoloog ja publitsist, töötab peaspetsialistina Eesti keskkonnaagentuuris. Tema peamine uurimisvaldkond on Eesti kiirguskliima.

Intervjuu ilmus ajakirja Horisont juuni-juuli numbris.