NEW SCIENTIST ⟩ Me saaksime juba näha, kui tulnukate kosmoselaev peaks meie läheduses katki minema

Kui teine tsivilisatsioon kasutaks hüpoteetilist WARP-mootorit, siis oleks see meile juba leiutatud tehnoloogiaga näha, kuid ainult siis, kui vaeseid kosmoserändureid tabaks mootoririke. Sel juhul ootaks aga kõiki pardalolijaid sama saatus, nagu musta auku imendumisel. Foto: Alorin ( Anna) / Wikimedia Commons

Ehkki praegu puuduvad veel tõendid selle kohta, et tulnukad lendavad galaktikas ringi valgusest kiiremate kosmoselaevadega, võib juba nüüd öelda, et kui nad seda teeksid, võiksime sellise mootori riket ja lagunemist tuvastada täiesti tänapäevase tehnoloogia abil, väidavad teadlased. 

Selline avastus võiks ühtlasi kinnitada tulnukate olemasolu, kuigi kahjuks rebitaks taolise kosmoselaeva pardal viibiv meeskond ribadeks jõudude poolt, mis sarnanevad musta augu mõjuga.

Kuigi nn WARP-mootorid on kõige tuntumad ulmesarjast Star Trek, ütlevad teoreetilise füüsika teadlased, et tegelikult peakski olema võimalik luua aegruumi mull, mis suudab seda ümbritsevat laeva liigutada isegi valguse kiirusest kiiremini, sest liigub aegruum ise.

Need teoreetilised nn WARP-mootorid tuginevad eksootilistel materjalidel, mille olemasolu pole meile veel teada. Näiteks võiksid need ained olla sellised, millel on negatiivne energiatihedus, kuid see ei tähenda, et need poleks vähemalt teoorias võimalikud.

Inspireerituna paljudest Star Treki WARP-mootoritest, otsustasid Katy Clough Londoni Queen Mary ülikoolist ja tema kolleegid uurida, kas selline juhtum päris universumis vabastaks nii-öelda aegruumi lainetusi, mida nimetatakse gravitatsioonilaineteks ja kas me suudaksime neid tuvastada.

Nad leidsid, et kui WARP-mootoriga kosmoselaev on saavutanud oma kruiisikiiruse ja liigub konstantselt, ei tekita see mingeid gravitatsioonilaineid, kuid kiirendamisel või mootoririkke puhul tekivad need siiski (Vt arXiv, doi.org/m3qp).

Clough ütleb, et meil on juba olemas tehnoloogia nende gravitatsioonilainete tuvastamiseks. Hiiglasuur ehitis LIGO (Laser Interferometer Gravitational-Wave Observatory), mis on loodud galaktika ja mustade aukude saladuste paljastamiseks, on piisavalt tundlik, kuid jälgib valet gravitatsioonilainete sagedust. Seadme arendamine WARP-mootori signaalide õige sageduse jälgimiseks oleks Clough´ sõnul «rahastamise küsimus», mitte aga inseneri- ega teadusprobleem.

Illustratsiooni fragment esimesest LIGO vaadeldud gravitatsioonilaine sündmusest. Kui keerata gravitatsioonilainete seade õigele sagedusele, võiksime nii näha ka tulnukate kosmoselaeva mootoririket. Foto: LIGO

Ta spekuleerib, et kui me näeksime WARP-mootori probleemide kohta silmaga nähtavaid tõendeid, võiks see viidata sellele, et tulnukad töötavad selle tehnoloogia kallal ja neil esineb kasvõi näiteks varajase arendusega probleeme, mis viivad rikete tekkimiseni. Kuid üks on kindel: see oleks päris halb uudis kõigile, kes on sellise seadme läheduses.

«Kogu see aegruumi kõverus, mis on WARP-mulli sees, kukub sissepoole kokku enne, kui see taas välja läheb. See tähendab põhimõtteliselt, et olemas oleksid väga tugevad loodejõud. Samamoodi, nagu langed musta auku, täpselt samamoodi tõmmatakse sind selles mullis laiali,» ütleb Clough, «see oleks rikke korral väga ebameeldiv koht, kus olla.»

Rhett Allain Louisiana kaguülikoolist ütleb, et praegused gravitatsioonilainete detektorid Maal oleksid mõjutatud isegi suurtest maapealsetest mööduvatest veoautodest ja ka ookeanilainetest. Seetõttu vajavad need väga ulatuslikku infrastruktuuri, et aidata seda kohapealset häiret kompenseerida.

«Kui sul on palju raha, et ehitada millist iganes gravitatsioonilainete detektorit, siis ma paneksin selle pigem kosmosesse,» ütleb Allain, «siis ei peaks muretsema kogu selle struktuuri pärast, mida sa pead Maa peal ehitama. Sul oleks vaja lihtsalt neid seadmeid ja panna need mingisse tühjusesse kosmose mõnes punktis, kus nad saavad jääda samasse asendisse ja mõõta ilma häireteta.»

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist avaldatud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Kaido Einama.