/nginx/o/2024/06/19/16162255t1h410b.jpg)
Kui teil on raske mürarikkas ruumis vestlust kuulda, kujutage ette, mis tunne on ühel nahkhiirel tuhandete omasuguste koloonias, kes üritab navigeerida ultrahelikõnesid tehes ja kajasid kuulates. Nüüd teame, et nad teevad seda oma kõnesid delikaatselt muutes.
«Nad tulevad välja parvedena ja see on kaos,» ütleb New Hampshire'i ülikooli teadlane Laura Kloepper. Uurimaks, kuidas loomad kõnesid eristada suudavad, õpetas ta koos oma meeskonnaga Harrise kulli lendama läbi nahkhiirte parve, kandes pisikeste mikrofonide ja kaameratega seljakotti.
Kull lendas tema teele paigutatud inimeste juhtimisel 23 korda läbi 600 000 nahkhiire, kes olid New Mexico osariigis Jornada koobastest õhtusöögiks välja tulnud ja rännanud läbi kanjoni.
Teadlased võtsid salvestistest välja iga nahkhiire «hääle» omadused. Nad avastasid üksikute kõnede vahel väikseid erinevusi ja leidsid, et need põhjustavad nahkhiirele naasvas signaalis tohutuid erinevusi.
Nii on igal nahkhiirel lihtsam võrrelda tagasitulevat kaja väljasaadetud kajaga ja ignoreerida sisendit, mis ei ühti.
«Tõeliselt peened muudatused mõjutavad suuresti seda, kas nahkhiir võtab tagasisignaali vastu või lükkab selle tagasi,» ütleb Kloepper.
Seda nimetatakse segamise vältimise vastuseks, kus nahkhiir nihutab oma kõnet, et minimeerida naabrite häireid. Meeskond esitles oma tööd eelmisel kuul Kanadas Ottawas Ameerika Akustilise Seltsi koosolekul.
«Kulli kasutamine on väga uudne,» ütleb Cynthia Moss Marylandi Johns Hopkinsi ülikoolist, kuid kiskja kasutamine võib nahkhiirte käitumist mõjutada.
Droonide kasutamine võib selle peatada, ütleb Kloepper, kuid need on mürarikkad, samas kui vaikne röövlind ei häiri heli jälgimist.
Esialgu populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Sten Kohlmann.