:format(webp)/nginx/o/2024/06/15/16153685t1hf629.jpg)
Teadlased on pikka aega uurinud mikroorganisme kui eelkõige võimalikke tõvestajaid. Nüüdseks on teada, et mikroobid suunavad immuunsuse kujunemist ja mõjutavad ainevahetust. Uute meetodite areng lubab mikroobe eristada nende pärilikkusaine põhjal ja uurida, millist osa bakterid, viirused, arhed ja seened meie kehas täpsemalt etendavad.
Mikrobioomi uurimisest on Tartu ülikooli mikrobioomika professori Elin Oruga vestelnud Horisondi toimetaja Piret Pappel.
Mis on mikrobioom?
Nõnda kutsutakse mikroorganismide kooslust, kuhu kuuluvad bakterid, arhed, seened ja viirused ning kõikide nende organismide genoomid. Vaatleme seda kui tervet ökosüsteemi.
Inimese mikrobioomi on uuritud hästi palju. Kas uurime ka inimese mikrobioomi evolutsiooni ja teistel liikidel leiduvaid mikroorganisme?
Minu uurimisgrupp uurib mikrobioomikooslusest peamiselt baktereid. Mikrobioomika kui teadussuuna areng on seotud tehnoloogia arenguga. Kasutatakse DNA järjestuse määramise meetodit, nagu teise põlvkonna sekveneerimine, ning võimalik on analüüsida kõikide mikroobikooslusesse kuuluvate mikroorganismide DNA-d ühel ajal. See on loonud võimaluse vaadelda mikrobioomi kui kooslust ja uurida sealseid omavahelisi suhteid.
Inimese kõrval hakati kohe tegelema ka teiste organismidega. Imetajatest hakati uurima eelkõige laborihiirt, sest inimesega seotud katseid tehakse hiirtel ja seetõttu on oluline mõista, kui sarnane on inimese mikrobioom hiire omaga. Kui ma mikrobioomiuuringutega järeldoktorantuuris alustasin, kasutasin samuti hiiri.
Ka inimahvide mikrobioomi on uuritud. Juba mõne aasta eest on ilmunud väga põnevad tööd, mis heidavad valgust sellele, kuidas evolutsiooniliselt on mikrobioom arenenud.
Lisaks hiirtele on põhjalikumalt uuritud bioloogiliste alusuuringute mudelorganisme, nagu äädikakärbes (Drosophila melanogaster) ja varbuss (Caenorhabditis elegans). Uurida inimese mikrobioomi on kahtlemata kõige keerukam. Kui uurime katselooma, siis saame kontrollida ümbritsevat keskkonda ja seal tingimusi vajadust mööda muuta. Näiteks laborihiirte korral saame kõiki hiiri hoida pikemat aega samas keskkonnas ja sama toidu peal. Inimese puhul pole see võimalik.
Meil TÜ genoomika instituudis uuritakse veel muistsete inimeste mikrobioomi, näiteks patogeenide levikut, ning analüüsitakse hammaste mikroobe, et teha kindlaks ajaloolisi toitumisharjumusi. Selliste proovide analüüs on omakorda väga keeruline, kuna materjali on vähe ning DNA on lagunenud ja saastunud.
/nginx/o/2024/06/15/16153537t1h82ca.jpg)
Tehnoloogia areng on hämmastav. Kes oleks suutnud mõnikümmend aastat tagasi ennustada, et praegu saab kiviaja inimese hambakatust eraldada mikroobide DNA-d!
Areng on olnud tõesti kiire ja meetodid arenevad üha edasi. Mikrobioomika valdkonnas tehakse tohutult uurimistööd ja avaldatakse palju teadusartikleid, igas kuus mitu tuhat. Kõigega kursis püsida pole enam realistlik. Tuleb keskenduda enda kitsamale valdkonnale.
See on ju hea, kui teadmisi lisandub.
Jah, kuid me peame kiiresti juurde õpetama inimesi, kes on selle ala eksperdid ja oskaksid andmeid analüüsida ja tulemusi tõlgendada. Teadus peab jõudma inimesteni, kuid see peab olema ka usaldusväärne. Mikrobioomika valdkonnas on avaldatud väga palju uuringuid, kus on leitud seoseid paljude haigustega. Need teated korjab kiiresti üles populaarteaduslik meedia ja võimendab neid, pakkumata konteksti ja tausta.
Mikrobioomika nii-öelda pudelikael ongi praegu selles, et uurimisteema on väga kuum, palju tekitatakse andmeid, kuid on ka palju müra. Vajame standardeid: kuidas proove koguda, kuidas analüüsida. Näeme, et paljusid töid ei saa korrata, millel võib olla rohkesti põhjusi, ning tihti pole uuringuid tehtud korrektselt. Keegi on leidnud huvitava seose, aga kui proovitakse uuringut korrata, kontrollimaks selle tõesust, siis tihti pole see võimalik. Loomulikult, kuna inimese mikrobioom on väga varieeruv, jääbki alati võimalus, et kui avastame midagi Eesti inimestel, võib see olla Eesti-spetsiifiline ja seotud vaid siinse elukeskkonna ning toiduga. Samas ei saa välistada, et see kehtib ka mujal maailmas ning seetõttu on vaja uuringute tegemisel jälgida teatud standardeid.
Eestlaste mikroobe uurides peame hästi tundma näiteks meie kohalikke mullabaktereid.
Just. Mikrobioomi uurides proovitakse praegu minna hästi palju nii-öelda ökosüsteemi tasandile, püüdes tuvastada eri seoseid, mis kogu seda ökosüsteemi mõjutavad. Meie siin genoomika instituudis oleme palju uurinud soolestikku. Mikroobide hulk on seal kõige suurem ja sealne elustik varieerub eluea jooksul suuresti. Seda ökosüsteemi muudab ümbritsev keskkond, juba sünnist alates. Tähtis on, kus elame, millist toitu sööme, milliste teiste organismidega kokku puutume. Mul on hea meel, et proovime ka siin sellist terviklikku käsitust juurutada, ja oleme alustanud koostööd TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudiga, et määrata kindlaks keskkonna elurikkuse ja inimese mikrobioomi ning tervise vahelisi seoseid.
See kõik on nii põnev ja haarav. Tahaks kõike uurida, teha kõikidega koostööd. Ühel hetkel tuleb endale öelda „Stopp!“ ja keskenduda. Rahvusvaheline koostöö peab olema, aga on väga tore, kui suudame koos tegutseda ka Eestis. Väga tähtis koostöö käib arstiteadlastega, kuna uurime inimese tervist.
Te uurite jämesoolemikroobe, aga näiteks ka endomeetriumi ehk emaka limaskesta mikroobe. Kas inimese kehas on mõni piirkond, kus mikroorganisme ei ole? Kas aju-vere barjäär hoiab need eemal?
Pikka aega räägiti seda, et juba lootel ja sünnieelses emakasiseses keskkonnas (lootevees ja platsentas) on mikroobid olemas. Kuid hiljuti ilmus üks põhjalik töö, mis tõestas, et enne sündi inimesel siiski mikroorganisme pole. Tuli välja, et varasemate uuringute proovid olid saastunud.
Mikroobe leidub tõesti väga paljudes kehaosades. Kuid mikroobide mõju tuleneb eelkõige nende elutegevuse käigus tekkinud molekulidest, mis jõuavad ainevahetuse käigus igale poole, sealhulgas ajju. Kui poleks mikroorganisme, poleks ka neid aineid, mis meie keha väga mitmel moel mõjutavad.
Seega, mitte mikroob ise pole tähtis, vaid hoopis tema toodetud ained.
Just. Kui räägitakse näiteks soolemikroobide tähtsusest, rõhutatakse seda, et nad aitavad toitu lagundada. Aga miks see on oluline? Sool on nagu keemiavabrik, kus toodetakse mitmesuguseid molekule, mis reguleerivad meie immuunsüsteemi, närvisüsteemi, ainevahetust. Väga paljusid neid molekule me veel ei tunne. See on lai valdkond, mida peavad uurima biokeemikud.
Olles USA-s järeldoktorantuuris, tegin koostööd Clevelandi kliinikuga. Uurimisteema oli aine nimega trimetüülamiin N-oksiid (TMAO). Meie töö näitas, et see on isegi tugevama seosega südameinfarkti ja insuldi biomarker kui näiteks vere kolesteroolitase. TMAO-d toodavad bakterid, kuid lõpp-produkti tekkeks on vaja inimese maksaensüümi. Ja esialgse molekuli saame hoopis toiduga, näiteks karnitiinist punases lihas.
Sellise seose leidmisel tuleb teadlasel inimestele selgeks teha, et pole mõtet arvata, nagu oleks liha halb. Kõik sõltub kogustest ja sellest, milliseid mikroorganisme su kehas leidub: need muundavad söödud toitu. Kui kehas on süsteem paigas, tohid süüa kõiki toiduaineid. Teaduslikke avastusi tutvustades tuleb alati selgitada tausta.
Kui mikroobide kohta on saadud rohkem teada, tulebki toitumissoovitused üle vaadata.
Toitumise kohta küsitakse minult tihti. Loomulikult, kui räägime soolemikroobidest, siis peame sööma seda, mis soodustab nende mitmekesisust. Ühekülgset toitu suudavad kasutada vaid kindlad bakteriliigid ja mikrobioomi mitmekesisus vähenebki.
Lääne ühiskonnas oleme pikka aega söönud töödeldud toitu ja tarvitanud ravimeid. Suur osa mikrobioomi andmetest pärineb praegu veel lääne ühiskondade populatsioonidest, kuid võrdluses näiteks küttide-korilaste hõimudega tuleb selgelt välja, et meie sooles on mikroobide mitmekesisus drastiliselt vähenenud, kuna meie toidulaual on vähe erinevaid taimseid kiudaineid.
Nende sisaldust tulekski toitumise puhul jälgida. Ise me kiudaineid lagundada ei suuda, kuid neid vajavad mikroobid, kes toodavad meie jaoks olulisi aineid. Mikrobioomi mõjutab seegi, kuidas toit on kasvatatud. Meie põlvkond on veel söönud peamiselt Eestis kasvatatud juurvilja ja puuvilja, aga nüüd veetakse need suuresti mujalt sisse. Milline on sellise muutuse mõju, me ei tea. Uuringuid, mida peaks tegema, on tohutult. (Naerab – P. P.)
Mida arvata kõikvõimalikest mikrobioomitestidest ja mikrobioomidele soodsast loomatoidust ja kosmeetikast?
Kui vaadata, mida praegu poelettidel leidub ja mida turundatakse, siis tundub küll, et tootearendus käib liiga kiiresti. Teadlased vajutaks praegu nii mõnelgi juhul stoppnuppu, kuna me ei oska veel öelda, mis on õige või kasulik. Me peame aru saama, mis on terve mikrobioom, kuidas see kujuneb, ja kui me seda muudame, mis siis selles ökosüsteemis muutub ning kui dünaamilised need muutused on elu jooksul.
Andmed inimeste kohta on meil siiani enamasti vaid ühest ajalõigust, kuigi üha enam tehakse uurimusi, kus proove võetakse elu jooksul ka teist või koguni mitmendat korda. Hästi uuritud on inimese mikrobioomi kujunemist esimese kolme eluaasta jooksul. Aga täiskasvanueas toimuvate muutuste kohta teame palju vähem. Näiteks mõjutavad mikrobioomi palju ravimid.
Geenivaramus uurimegi näiteks seda, milline mõju mikrobioomile on antidepressantidel. Antibiootikumide kohta inimesed üldjuhul teavad, et nende tarvitamine mõjutab kohe mikrobioomi. Geenivaramu mikrobioomiuuringus leidsime, et inimestel, kes olid kümne aasta jooksul saanud rohkem kui neli antibiootikumikuuri, olid toimunud märgatavad muutused soole mikrobioomi koosluses. Samasugust trendi nägime ka antidepressantidega ning seetõttu alustasime jätku-uuringut. Arstidele on veel väga uus teadmine, et ka paljud teised ravimid mõjutavad mikrobioomi samamoodi nagu antibiootikumid.
Antibiootikume võetakse kuurina, aga antidepressante tarvitab osa inimesi pidevalt. Peamegi teada saama, milline on nende mõju mikroobidele ja kui kaua see kestab, et arstid saaksid hinnata ravimist saadava kasu ja võimaliku kahju suhet. Samamoodi nagu antibiootikumide puhul. Mõnikord on ravimit väga vaja, kuid mõnel juhul kiputakse sellega liialdama. Antibiootikumidega on Eestis väga hästi ja neid üleliia ei tarvitata. Aga Euroopa Liidus on riike, nagu näiteks Hispaania, kus antibiootikume kasutatakse väga palju ja neilgi juhtudel, kus see pole näidustatud.
Inimese mikrobioom kujuneb välja kolme esimese eluaasta jooksul. Kas selle kohta on teada, kuidas see täpselt käib: kas aeglaselt ja pidevalt või hoopis lainetena? Millised liigid kõigepealt saabuvad?
Loomulikul sünnitusel sündinud lapsed saavad oma esimesed mikroobid sünnitusteedest ja esimestel elukuudel on imikute soolestikus bakterite mitmekesisusväga väike, palju esineb bifidobaktereid. Need on vajalikud juba selleks, et saaks hakata rinnapiima seedima. Seejärel lisandub uusi liike ja üha rohkem siis, kui laps hakkab ise ringi roomama. Suur hüpe tekib umbes kuuendal elukuul, kui laps hakkab saama lisatoitu.
Mikrobioomi arenguga areneb ka lapse immuunsüsteem. Just mikroobide toodetud molekulid aitavad reguleerida neid keerulisi signaaliradasid, mis aitavad omal ja võõral vahet teha. Ka siin on veel väga palju avastada.
Te olete esile toonud, et eestlaste mikrobioomi uuringu käigus on leitud üle 300 liigi, mida mujalt pole teada. Ilmselt ei tea me sedagi, miks see nii on.
Jah. See on väga põnev. Meil oli selle uuringu käigus võimalik minna sügavuti, järjestasime geenidoonorite proovidest mikroobide DNA ja rekonstrueerisime leitud bakterite genoomid, misjärel kontrollisime andmebaasist, kas need tuvastatud genoomid on seal olemas. 352 osutus selliseks, mida veel üheski andmebaasis pole, mis näitab, et neid pole veel kuskilt mujalt leitud. See ei tähenda, et neid liike ei võiks mujal leiduda, nad võivad olla väga harvad ja vaja on rohkem andmeid. Aga me siiski arvame, et igas piirkonnas leidub midagi spetsiifilist.
Nüüd ongi küsimus, miks just meil ja meie elukeskkonnas on seda mikroobi vaja, kas see annab meile mingi eelise. Näiteks jaapanlastel on mikrobioomis sellised liigid, kes aitavad vetikaid seedida. Samuti on inimesel sooles mikroobe, kes lagundavad piimasuhkrut. Inimesel endal ei pruugi olla ensüümi, mis laktoosi lagundaks, kuid bakterid teevad selle töö ära, ja ta saab piima juua.
Need muutused on eluslooduse evolutsioonis käinud väga kiiresti, ilmselt vaid mõne tuhande aastaga.
Just. Me ilmusime Maale palju hiljem kui bakterid ja oleme siin elanud võrreldes nendega ülilühikest aega. Väga põnev on see, et bakterid suudavad ülikiiresti kohaneda, ja see kindlasti omakorda raskendab uuringu tulemuse tõlgendamist.
Näiteks minu järeldoktorantuuri ajal tehtud uuringus selgus, et ülekaalu ja ainevahetushäiretega – nagu kõrge kolesteroolitase, kõrge veresuhkrutase – inimestel on vähem soolebakterit Akkermansia muciniphila. Kui andsime tüsedale hiirele seda bakterit, läks ta tavatoitu süües kõhnemaks. Inimesel tehti kindlaks sama efekt ja sellest mikroobist loodeti uue põlvkonna probiootikumi.
Samas on nüüd ilmunud uuringud, mille järgi on Akkermansia kasulik vaid teatud tingimustes. Oluline on ilmselt toitumine ning selle bakteri tasakaalu võib muuta ka näiteks antibiootikumide tarbimine. Kui sul on sooles tasakaal paigast ära, võib see bakter hakata hävitama soole limaskesta. See näitab, kui keeruline kõik on. Bakter peab keskkonnaga kohanema. Ta peab kusagilt endale vajaliku toidu kätte saama, ilma et hakkaks hävitama meile vajalikku limaskesta kaitsebarjääri.
Mikroobidel esineb ka horisontaalne geeniülekanne. Kui kõrval tegutsevad bakterid, kellel toitu jätkub, võivad nad neilt „hops!“ võtta endale vajaliku geeni, mis lubab sama toitu tarvitada ja soole ökosüsteemis ellu jääda. Nii ongi väga raske öelda, missugune liik on millistes tingimustes hea ja missugune halb. Mündil on alati kaks külge.
Kui nüüd lisada veel näiteks antibiootikumi mõju, siis ravimikuur võib mitukümmend liiki välja suretada, ja siis järgneb muutuste kaskaad.
Jah. Ongi tähtis küsida, mida siis teha. Hiirtel on tehtud kindlaks, et kui enne antibiootikumikuuri on mikrobioom mitmekesisem, siis see aitab ravimi mõju kompenseerida. Mitmekesisus on oluline, kuid inimese mikrobioomi kooslus on eri kehapiirkondades väga erinev. Siin võib jällegi tuua paralleele loodusega. Näiteks kõrbes on oma taimestik, oma elutingimused, mis erinevad metsa omast. Samamoodi on meie kehal nahabakterid võimelised taluma hapnikku ja nad elavad hoopis teistes tingimustes kui soole- või suubakterid.
/nginx/o/2024/06/15/16153538t1h4d5c.jpg)
Kas kaariese kohta on ka midagi põnevat teada saadud?
Suu mikrobioomi on tõesti palju uuritud. On ilmunud töid, kus on näidatud, et iga hamba juures on omamoodi ja pisut erinev mikroobikooslus. Ma ei ole suu mikrobioomi ekspert, aga võin öelda, et suu mikrobioom on äärmiselt oluline. Näiteks on teada, et jämesoolevähihaigetel esineb sagedasti Fusobacterium nucleatum, mis on suu patogeen (põhjustab parodontiiti – P. P.), ilmselt neelame ta alla, sooles kinnitub ta millegipärast sooleseina polüüpidele ja hakkab seal tegutsema. Seoseid suu patogeenidega on tehtud kindlaks ka näiteks Alzheimeri tõve ja Parkinsoni tõve korral. Kogu keha on omavahel seotud.
Molekulaarbioloogina tegelesite kõigepealt professor Andres Metspalu juures geenikiipidega. Kuidas sattusite mikrobioomi uurima?
See oli puhas juhus. Tegin oma doktoritöö TÜ-s. Abikaasa on samuti teadlane ja ta soovis järeldoktorantuuris uurida tüvirakke ning liituda UCLA ülikoolis selles valdkonnas tuntud uurimisrühmaga. Meil oli tollal kaks väikest last, mõtlesime, et lähme koos järeldoktorantuuri. Mina valisin enda uurimisgrupi üldsegi genoomika ja süsteemibioloogia vaatepunktist.
Kui olin pool aastat UCLA-s laboris olnud, selgus, et seal oli mõnda aega tagasi üle saja laborihiireliigiga tehtud suur eksperiment, kus uuriti geneetika ja rasvumise vahelisi seoseid. Selle projekti käigus oli kogutud ka kõikidelt hiirtelt soolestikust proovid ning proovid olid endiselt sügavkülmas olemas. Mikrobioom oli tol ajal, aastal 2011, muutumas menukaks uurimisteemaks ja nii me leidsimegi, et oleks huvitav vaadata mikrobioomi seoseid rasvumisega. Nii ma hakkasingi sellega tegelema.
Seda üksi teha oli muidugi paras proovikivi. Kui inimene läheb järeldoktorantuuri, siis tavaliselt valitakse uurimisgrupp, kus on eksperdid ees, saamaks uusi teadmisi. Kui oleksin läinud USA-sse sooviga mikrobioomi tundma õppida, siis oleksin ilmselgelt liitunud selle alaga tegeleva uurimisgrupiga.
Aga teema köitis mind tohutult, võtsin ühendust Colorado ülikoolist professor Rob Knightiga, kes oli tõusev täht ja juba tuntud mikrobioomi valdkonnas. Sain temaga väga hea kontakti. Tekkisid uurimisprojektid, tundsin, et see on valdkond, mis mind väga köidab. Eestis polnud genoomikal põhinevaid mikroobiuuringuid tehtud, kuid professor Andres Metspalu kutsus mind tagasi geenivaramusse ja pani ette luua oma uurimisrühm. Leidus esimene julge doktorant, kes alustas noore rohelise juhendaja juures.
Eesti mikrobioomi kohordi uuringu tegimegi vaid kolme doktorandiga. Kui esitasime artikli ajakirja, siis toimetaja küsis, kas võiksime ka kõik teised autorid lisada. Seesugustel suurtel töödel on tavaliselt väga palju autoreid. Nüüd on meil uurimisrühmas juba kümmekond inimest, on tekkinud uus põlvkond, kes on nutikamad ja teadlikumad kui mina.
Mis mahub teie ellu peale mikrobioomiuuringute?
Mulle on pere väga oluline. Meil on teadlasperekond, kolm last. Väga-väga meeldib raamatuid lugeda, aega leiab selleks kõige rohkem suvel. Meil on suvekodu Võrumaal Karula rahvuspargis looduse keskel. See on selline laiendatud suvekodu, kus ei puhka mitte ainult oma pere, vaid ka abikaasa vanemad ja tema õe pere. Segasumma suvila nagu paljudel eestlastel.
Aeg-ajalt teises elurütmis viibida on ülioluline. Ütlen enda uurimisrühma inimestele alati, et elus peab lisaks teadusele olema veel teine pool: kas teed trenni või huvitud millestki muust. Teadlasena on kerge lõputult enda asjade kallal nokitseda ja eduelamusi on vähe.
Käisin just teatris ja mõtlesin, et näitlejal on tavaliselt edumoment iga etenduse lõpus, kui kõlab aplaus. Teadlase edumoment on see hetk, kui ta teeb avastuse, kuid tulemuse avaldamine artiklina võib võtta kaua aega. Edu ja head elamused pole igapäevased ja seega võiks teaduse kõrval olla midagi muud, mis positiivse laengu annab. Olgu see siis pere, head sõbrad või tore hobi. See aitab tasakaalus olla ja toime tulla ka praeguse keerulise ajaga.
ELIN ORG
❚ Sündinud 5. märtsil 1974
❚ 1992. aastal asus Tartu ülikoolis (TÜ) õppima bioloogiat.
1997 kaitses TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudis (MRI) biotehnoloogia bakalaureusetöö ning 2000 samas ülikoolis molekulaarse biomeditsiini magistritöö
❚ 2006. aastal kaitses biomeditsiini valdkonnas doktoritöö „Alleelse aheldatuse (LD) struktuuri uurimine Euroopa populatsioonides ja selle rakendused geneetilistes assotsiatsiooniuuringutes“
❚ 2003–2004 külalisteadur Saksamaal Münchenis Helmholtz Zentrumi inimesegeneetika instituudis
❚ 2005–2009 erakorraline teadur TÜ MRI-s professor Maris Laane uurimisrühmas, aastatel 2009–2011 vanemteadur
❚ 2011–2015 järeldoktorantuur Ameerikas California ülikoolis Los Angeleses (UCLA)
❚ 2015–2020 vanemteadur TÜ genoomika instituudi Eesti Geenivaramu teaduskeskuses, kus rajas oma uurimisrühma
❚ 2021–2023 TÜ genoomika instituudi genoomika-mikrobioomika kaasprofessor, alates 2023. aastast mikrobioomika professor
❚ Alates 2024. aastast Eesti Geenivaramu teaduskeskuse juht ja genoomika instituudi asedirektor
❚ Tema juhendusel on kaitsnud kaks doktoritööd ja seitse magistritööd; praegu juhendab kuut doktoranti
❚ Tema osalusel on valminud üle 60 kõrgeima taseme ehk 1.1-klassi artikli; Clarivate Analyticsi andmetel valitud 2022. ja 2023. aastal maailma ühe protsendi enim viidatud teadlaste hulka
❚ Naissoost tippteadlaste portaali AcademiaNet liige
❚ Pälvinud Marie Skłodowska-Curie individuaalgrandi (2013), Euroopa molekulaarbioloogia organisatsiooni (EMBO) uurimisgrupi loomise grandi (2017) ning hulga Eesti ja Euroopa Liidu teadusgrante
❚ Abikaasa Tõnis Org on samuti teadlane, peres kasvab kolm last. Vaba aega meeldib veeta perega reisides, raamatuid lugedes ja sõpradega suheldes.
Intervjuu ilmus ajakirja Horisont juuni-juuli numbris.
/nginx/o/2024/06/15/16153545t1hb2e3.png)