Vanus annab eelise Noor isane sinitihane naabrinaise juures löögile ei saa

Marko Mägi
, linnuökoloog (Keskkonnaamet ja Tartu Ülikool ÖMI)
Copy
Sinitihane
Sinitihane Foto: Luiz Lapa/Flickr.com

Paariväliseid järglasi on paljudel lindudel, eriti värvulistel. Kui varem vaid spekuleeriti sohipoegade esinemise üle lindude seas, siis täna saab järglase tegelikud vanemad kindlaks teha molekulaarsete meetoditega. Lihtsam võib olla võõrale emasele läheneda vanemal isaslinnul kui noorel, sest kogemust ja n-ö veenmisoskust emast paarituma keelitada on rohkem. Samuti võib eelise anda vanema isase füüsiline tugevus, kirjutab Linnuvaatleja blogis linnuökoloog Marko Mägi.

Sinitihane (Cyanistes caeruleus) on sotsiaalselt monogaamne – tal on üks kindel partner, kuid paarivälised suhted on sagedased. Sohipoja saamist on lindudel peetud isase initsiatiiviks, kuid ei ole välistatud, et sellest on huvitatud ka emane ning tegutseb aktiivselt. Näiteks hilja pesitsema asunud noor emane suitsupääsuke (Hirundo rustica) kopuleerub paariväliselt vanade varakult pesitsenud isastega. Emane võib eelistada vanemat isaslindu teadlikult, sest vanuse kasvades suudab isaslind toota rohkem seemnerakke ja neid emase suguteedesse kanda.

Saksamaal märgistasid teadlased 13-ne aasta (2007–2020) jooksul ühe metsa sinitihased ning kogusid neilt ja nende pesades sirgunud poegade, aga ka koorumata munadelt või pesas hukkunud poegadelt, DNA proove vanemluse määramiseks: kindlaks tehti 91% poegade geneetilised vanemad. Kokku analüüsiti DNA andmed 1583 pesakonna 13 872 pojal, kellest sohipoegadega pesakondi oli 706, kus kasvas 1633 sohipoega.

Asurkonna lindude mediaaneluiga on üks aasta. Kuigi mõned isendid võivad elada ka üle kümne aasta, olid 46% uuritud metsa sinitihastest üheaastased noorlinnud. Vanalindude ellujäämus on ligikaudu 45%. Keskmiselt 43% pesades on sirgumas vähemalt üks sohipoeg ja 10% järglasi saadakse üle aisa lüües.

Selgus, et isase tõenäosus sigitada sohipoeg sõltus tema enda vanusest, kuid mitte emaslinnu vanusest. Seos ei ole siiski lineaarne: isase tõenäosus saada sohipoeg kasvas kuni kolme aastaseks saamiseni, hiljem enam mitte. Seega tähendab, et isase sinitihase üleaisa löömise edukus ei lange elu jooksul. Suur erinevus sohipoegade edukas saamises oli aga üheaastaste ja vanemate isaslindude vahel – noore isase edukus oli oluliselt väiksem. Lühiealisel liigil võib selline hüpe tunduda ootamatu, kuid sama näitavad ka isaste individuaalsed sohipoegade saamise tõenäosuskõverad. See viitab, et edukuse tõus sohipoegade saamisel on seotud loomuliku sigimiseduga.

Sinitihase isaslinnu tõenäosus sigitada paariväline poeg sõltuvalt tema vanusest. Arvud X-teljel tähistavad valimi suurust.
Sinitihase isaslinnu tõenäosus sigitada paariväline poeg sõltuvalt tema vanusest. Arvud X-teljel tähistavad valimi suurust. Foto: Allikas: Schlicht E, Kempenaers B (2023)

Juhul, kui isane juba kasvõi ühe sohipoja sai, ei sõltunud paariväliste suhete edukus enam isase vanusest. See omakorda aga tähendab, et üheaastaste ja vanemate isaste edukuse erinevus tuleneb suuresti sellest, et suur hulk noori isaseid ei ole edukad sohipoegade sigitamisel, ning need vähesed, kel see õnnestub, on sama edukad kui vanemad isased. Noorel isasel oli suurem lootus pigem noore võõra emasega tiiba ripsutada, sest võrreldes vana emasega sai noor emane suurema tõenäosusega paarivälise poja noore isasega.

Vanema isase suuremat sohipoegade saamise edukust on selgitatud emaste eelistusega (see on n-ö heade geenide hüpotees), kuid emased võivad eelistada vana isast ka tema suurema kogemuse tõttu. Noor kogenematu isane peab kaitsma territooriumit, samas kui vanem, kogenud ja olusid tundev isane ei pea selleks sama palju vaeva nägema – see jääb emasele silma ning seetõttu noori juhupartneriks ei valita. Ka isase kõrgem sotsiaalne staatus võib mõjutada paariväliste suhete ja järglaste arvu.

Esmakordselt täheldati, et lisaks isase vanusele sõltub sohipoja saamine ka emase vanusest: üheaastase isase tõenäosus langes, kui ta üritas neid saada vana emasega.

Uuring on avaldatud ajakirjas Journal of Evolutionary Biology

Tagasi üles