Austraalia õpetlased ⟩ Ookean seda süsinikumassi, mida inimesed tekitavad kuhugi peita ei suuda

Foto: LISI NIESNER

Mõned merede võimalustele tuginevad süsinikdioksiidi atmosfäärist eemaldamise meetodid on majanduslikult enneaegsed ja ekslikud, leiavad teadlased.

Teadlased East-Anglia Ülikoolist (University of East Anglia ehk UEA), Tasmaania Ülikooli Mereliste ja Antarktika Uuringute Instituudist (Institute for Marine and Antarctic Studies), Prantsuse Teadusuuringute Keskusest (Centre Nationalde la Recherche Scientifique) ja Jätkusuutliku Arengu ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudist (Institute for SustainableDevelopment and International Relations) on oma uues artiklis üle vaadanud nelja looduspõhise tehnika kliimamuutuste leevendamise efektiivsuse, hinnates neid mereliste bioloogilisi protsessiide vaatenurgast.

Need meetodid hõlmavad karpide kasvatamist, vetikafarmide rajamist, rannikualade sinist süsinikku (coastal blue carbon) – meriheina, soolveemärgalade ja mangroovimetsade taastamise kaudu – ning vaalapopulatsioonide suurendamist looduskaitse kaudu.

Teadlased jõuavad ajakirjas Environmental Research Letters järeldusele, et kuigi need tegevused on kliimaga mitteseotud eeliste tõttu väga väärtuslikud, ei suuda need oluliselt panustada süsinikdioksiidi eemaldamisse (carbon dioxide removal ehk CDR) ja võivad osutuda ummikteedeks kliimamuutuste leevendamise seisukohalt.

Selleks, et piirata soojenemist alla 2°C, on vaja nii heitkoguste vähendamist kui ka CDR-i, ning on välja pakutud mitmesuguseid võimalikke meetodeid, et saavutada miljardi tonni CO2 aastane eemaldamine 30-50 aasta jooksul. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja arendada ja massiliselt laiendada mitmeid tehnikaid.

Siiski väidavad teadlased, et uusi meetodeid pakutakse regulaarselt välja ilma piisava kontrolli ja tasakaaluta. See kehtib eriti ookeanipõhise CDR-i kohta, mis nüüd köidab suuremat huvi, kuna maapõhiste meetodite piirangud on muutunud ilmseks.

Autorite arvates propageerivad ookeanipõhiseid lähenemisi mitte ainult teadlased, vaid sageli ka erasektor, ilma et oleks tagatud piisav teaduslik alus.

«Nende meetodite pooldajatel on puudulik või vale arusaam sellest, kuidas ookeani süsinikutsükkel toimib, samuti massilise laiendamise vajadusest, et tekiks olulist kasu kliimale,» ütles kaasautor ja UEA keskkonnateaduste kooli professor dr Phil Williamson.

«Selline laiendamine toob kaasa teisi ookeaniprotsesse, mis võivad tühistada kavandatava CDR-i efektiivsuse. Igal juhul mõjutavad arusaamatused ja teadmiste lüngad süsinikdioksiidi kompensatsiooniskeemide usaldusväärsust.»

Peamine autor prof Philip Boyd Tasmaania Ülikooli Mereliste ja Antarktika Uuringute Instituudist ütles: «Leiame, et kõigi nende tegevuste kliimaga mitteseotud eelised võivad potentsiaalselt oluliselt ületada nende tagasihoidlikud või olematud panused ookeanipõhisesse CDR-i.

«Need, kes propageerivad neid lähenemisviise, on pööranud ebapiisavat tähelepanu ökosüsteemi toimimise ja ookeani süsinikutsükli põhilistele piirangutele, näiteks ignoreerides mitmeid protsesse, mis tagastavad CO2 atmosfääri, samuti kliimaga seotud erinevate lahenduste ulatusliku rakendamise probleeme, süsiniku ladustamise turvalisust ja paljusid raskusi kliimakasu usaldusväärsel kvantifitseerimisel.

«On vaja paremat arusaama mereprotsesside abil tehtava CDR-i elujõulisuse põhikriteeriumide osas. Ohutus, vastupidavus, usaldusväärsus ja skaleeritavus peaksid olema valitsuste jaoks asjakohase teadus- ja arendustegevuse rahastamise prioriteedid, pakkudes samas poliitikakujundajatele kontrolli ja tasakaalu.»

Autorid väljendavad muret kulude üle – ressursside suunamise üle nendele lähenemisviisidele – mis nende sõnul võiksid olla pigem investeeritud heitkoguste vähendamisse ning muudes, tõenäoliselt ohututes, jätkusuutlikes, vastupidavates, usaldusväärsetes ja skaleeritavates CDR-meetodites, nii maa- kui ka merepõhistes.

Dr Williamson lisas: «Usume, et nende nelja looduspõhise lähenemisviisi kasutamine süsinikukompensatsiooniks esindab tõenäolisemalt rohepesu, mitte «kliimakangelasi», nagu mõned väidavad.»

Allikas: Ida-Anglia Ülikool ja Phys.org