Ookeanisügavusest leiti uusi liike – merepõhjakaevandused võivad need Maalt pühkida

Foto: SMARTEX/NHM/NOC

Sügavaookeanist avastati põnevaid uusi liike, sealhulgas läbipaistvad merikurgid, kausikujulised käsnad ja roosad merikurgid. Märtsis lõppes 45-päevane uurimisretk Clarion-Clippertoni piirkonnas, mis asub Mehhiko ja Hawaii vahel Vaikse ookeani idapoolses osas. Briti uurimislaeval James Cook viibinud teadlaste seas oli ka Göteborgi Ülikooli ja NORCE uurimisinstituudi mereökoloog Thomas Dahlgren, kes jagas ekspeditsiooni kohta selgitusi.

«Need piirkonnad on Maa kõige vähem uuritud alad. Hinnanguliselt on siin elavatest loomaliikidest teadlaste poolt kirjeldatud vaid üks kümnest,» ütleb ta.

Uuritav ala on osa abüssaalsetest tasandikest (tegemist on nõlvadega, mille kalle on alla meetri 1 km kohta), mis 3,500 kuni 5,500 meetri sügavused alad. Kuigi need moodustavad enam kui poole Maa pinnast, on nende põneva loomastiku kohta väga vähe teada.

«See on üks väheseid juhtumeid, kus teadlased saavad avastada uusi liike ja ökosüsteeme samal viisil nagu see toimus 18. sajandil. See on väga põnev,» ütleb Dahlgren.

See läbipaistva kehaga merikurk kuulub Elpidiidae perekonda ja seda kutsutakse «ükskurgiks, ik unicumber». Selgelt on näha tema soolestik ja see, et ta on söönud setteid. Foto: SMARTEX/NHM/NOC

Merikurgid ja klaaskäsnad

Neis süvaveealades elavad loomad on kohanenud eluga väga vähese toiduga. Enamik toitub orgaanilisest prahist, mida nimetatakse mere lumeks ja mis langeb produktiivsemast pinnavee lähedasest alast. Seetõttu domineerivad siinsete loomade seas filtritoidulised (filter feeders), nagu käsnad, ja setetest toituvad liigid, nagu seda on merikurgid.

«Toidupuudus põhjustab neis sügavusis teineteisest kaugel elamist, kuid liigirikkus on piirkonnas üllatavalt suur. Me näeme paljusid põnevaid spetsialiseerunud adaptsioone loomade seas nendes piirkondades,» ütleb Dahlgren.

Kasutades kaugjuhitavat sukelaparaati, pildistas uurimisrühm süvavee elu ja võttis tulevasteks uuringuteks proove. Üks liikidest, mis kaameraga jäädvustati, oli kausikujuline klaaskäsn, keda peetakse kõige pikema elueaga loomaks. Nad võivad elada kuni 15,000 aastat.

Teine ekspeditsiooni käigus avastatud liik oli roosa merikurk Amperima perekonnast. See liik liigub väga aeglaselt oma torujalgade abil mööda viljatuid tasandikke, otsides toitaineterikkaid settekihte. Keha esiküljel on omalaadsed kasvud - ümberkujundatud jalad, mida kasutatakse toidu suunamiseks suhu.

«Need merikurgid olid ühed suurimad loomad, keda sellel ekspeditsioonil leiti. Nad toimivad ookeanipõhja tolmuimejatena ja spetsialiseeruvad setete leidmisele, mis on läbinud kõige vähem seedetrakte,» ütleb Dahlgren.

Üks ekspeditsioonil avastatud liikidest oli roosa meresiga ehk "Barbie Sea Pig", nagu seda inglise keeles kutsutakse. Oma nime sai ta roosa värvi ja väikeste jalgade tõttu. Foto: SMARTEX/NHM/NOC

Kaevandamise ohud

Ekspeditsiooni eesmärk oli kaardistada piirkonna elurikkust, kus on plaanis haruldaste metallide süvaveekaevandamine, et saada materjale mida kasutatakse päikesepaneelides, elektriautode akudes ja muudes rohelise tehnoloogia valdkondades. Mitmed riigid ja ettevõtted ootavad luba nende metallide kaevandamiseks, mis on seotud ookeanipõhja mineraalide kogumikega (mineral nodules).

Teadlased tahavad rohkem teada saada, kuidas kaevandamine võiks mõjutada ökosüsteemi, registreerida olemasolevad liigid ja uurida, kuidas ökosüsteem on korraldatud.

«Me peame rohkem teadma sellest keskkonnast, et kaitsta seal elavaid liike. Täna on 30% neist merealadest kaitse all ja me peame teadma, kas sellest piisab, et takistada nende liikide väljasuremist,» ütleb Dahlgren.

Abüssaalsed tasandikud (Abyssal Plains)

Ookeanipõhja, mis asub 3,500 kuni 5,500 meetri sügavusel, nimetatakse abüssaalseteks tasandikeks. Hoolimata nimest ei ole see täiesti tasane maastik. Seal on palju harju ja väikeseid veealuseid mägesid, mis võivad tõusta ookeanipõhjast mitusada meetrit, kuid enamasti ei ole see olemasolevatel kaartidel nähtav.

Nende tasandike keskkond on äärmiselt toitainetevaene. Olemasolevad toitained on kas kuumaveeallikate jäänused, mis asuvad kaugemal, või üksikute vaalade surnukehade eritis, mis on põhja vajunud. Muul juhul pärinevad toitained produktiivsest merepinnast mitu kilomeetrit kõrgemal, kust vaid umbes üks protsent jõuab ookeanipõhjani mere lumena.

Allikas: Göteborgi Ülikool ja phys.org