Miski piiksub kosmoses ja keegi ei tea, mis see on

teadus.postimees.ee
Copy
Üks meile lähimaid neutrontähti asub Krabi udus, mis tekkis 6500 valgusaasta kaugusel supernoova plahvatusest ja mille sähvatus jõudis Maale 1054. aastal. Raadiosignaale läkitav Krabi pulsar seal keskel käitub aga hoopis teistmoodi, kui see salapärane allikas, mida teadlased nüüd uurivad ja millele nad ei oska veel seletust anda.
Üks meile lähimaid neutrontähti asub Krabi udus, mis tekkis 6500 valgusaasta kaugusel supernoova plahvatusest ja mille sähvatus jõudis Maale 1054. aastal. Raadiosignaale läkitav Krabi pulsar seal keskel käitub aga hoopis teistmoodi, kui see salapärane allikas, mida teadlased nüüd uurivad ja millele nad ei oska veel seletust anda. Foto: NASA / CXC / SAO / STScI / Scanpix

Mis see küll on, mis iga tunni järel meile kosmosest signaale saadab? heites kõrvale konspiratsiooniteooriad, ei suuda teadlased sellele veel adekvaatset seletust anda.

Teadlastel on õnnestunud tabada erakordselt kummaline raadiosignaal, mis kordub iga tund, läbides kolm erinevat olekut. Kuigi selle päritolu kohta on mõningaid teooriaid, ei suuda need veel sobituda ühegi meie praeguse füüsikateadmisega.

Raadiosignaal ilmus esmakordselt välja Austraalias asuva raadioteleskoobi ASKAP (Australian Square Kilometre Array Pathfinder) andmetes, mis jälgib korraga suurt osa taevast üksikute impulsside tuvastamiseks. Ametlikult on signaal tähistatud kui ASKAP J1935+2148 ja see kordub iga 53,8 minuti järel.

Kolm täiesti erinevat olekut tekitavad küsimusi

Signaal hüpleb kolme erineva oleku vahel. Vahel saadab see eredaid sähvatusi, mis kestavad 10 kuni 50 sekundit ja on lineaarse polariseerimisega, mis tähendab, et raadiosignaalid «osutavad» justkui samas suunas. Teinekord on signaalid palju nõrgemad, ringpolariseerimisega ja kestavad vaid 370 millisekundit. Vahel aga jääb signaaliallikas täiesti vait.

«Eriti intrigeeriv on see, kuidas see tundmatu objekt näitab kolme eraldiseisvat olekut, millest igaühel on täiesti erinevad omadused,» sõnas dr Manisha Caleb, kes on uuringu juhtivautor, «Lõuna-Aafrikas asuv MeerKATi raadioteleskoop mängis samuti olulist rolli nende olekute eristamisel. Kui signaalid ei tuleks samast punktist taevas, ei usuks me, et neid erinevaid signaale toodab üks ja sama objekt.»

Võimalikud selgitused, kui tulnukad välistada

Mis võiks olla sellise kummalise raadiosignaali taga? Esiteks võiks igaks juhuks välistada tulnukad.

Teadlaste sõnul on kõige tõenäolisem selgitus, et signaal pärineb mõnelt neutrontähelt või valgelt kääbuselt. Kuid see ei ole lihtne lahendus, sest signaali kummalised omadused ei sobi kokku meie arusaamadega nende kahe objekti füüsikast.

Neutrontähed ja valged kääbused on suhteliselt sarnased, kuid mõnede oluliste erinevustega. Mõlemad tekivad suuremate tähtede surmast, kusjuures algne mass määrab, kas tulemuseks on neutrontäht või valge kääbus.

Neutrontähed on teadaolevalt regulaarselt raadiosignaale saatvad, seega on need peamised kahtlusalused. On täiesti võimalik, et sellised erinevad signaalid võivad tekkida nende tugevate magnetväljade ja keeruliste plasmaprotsesside koostoimest.

Kuid siin on üks suur probleem: neutrontähed pöörlevad tavaliselt sekundi või sekundi murdosa kiirusega. Füüsiliselt peaks olema võimatu, et üks neist pöörleks nii aeglaselt, kui üks kord 54 minuti jooksul. Valged kääbused seevastu pöörleks sellise aeglusega probleemideta, kuid teadlaste sõnul «me ei tea ühtegi viisi, kuidas need võiksid tekitada taolisi raadiosignaale, mida me siin näeme».

Müstilist piiksumist kosmosest on varemgi olnud

See pole siiski esimene kord, kui teadlased on hämmeldunud kosmosest pärineva korduva raadiosignaali üle.

Mõni aasta tagasi avastati veel üks taoline allikas, mis kordas signaali 18-minutilise tsükliga, mis peaks samuti olema meie kosmoseteadmiste juures võimatu. See uus signaal on mitte ainult palju pikem, vaid ka keerulisem, süvendades mõistatust veelgi.

Olgu signaali allikaks siis ebatavaline neutrontäht, tabamatu «valge kääbuspulsar» või midagi täiesti muud, sellele saab vastata ainult täiendavate vaatluste abil.

«See võib isegi panna meid ümber hindama meie aastakümnete vanuseid arusaamu neutrontähtedest või valgetest kääbustest; kuidas need raadiosignaale kiirgavad ja millised on nende populatsioonid meie Linnutee galaktikas,» ütles Caleb.

Uuring avaldati ajakirjas «Nature Astronomy».

Allikad: Sydney Ülikool, The Conversation

Tagasi üles