Kui sarnased me tegelikult oleme?
Arvatakse, et inimesed ja šimpansid eraldusid ühisest esivanemast umbes kuus miljonit aastat tagasi, mis on evolutsioonilises mõttes üsna hiljuti. 2000. aastate keskel õnnestus teadlastel järjestada Clinti nimelise šimpansi genoom, mis näitas, et liikide geneetiline kood on 96 protsendi ulatuses identne.
Suur osa sellest erinevusest tuleneb genoomi kordustest, kus genoomi osad on lihtsalt ühel liigil korduvad, kuid teisel mitte. Tegelikke geene arvestades oleme 98,8 protsendi ulatuses sarnased, mis tähendab, et vaid 1,2 protsenti meie geneetilisest koodist ei leidu šimpansitel.
See ei tundu palju, kuid arvestades, et inimese genoom koosneb umbes kolmest miljardist aluspaarist, siis see väike protsent tähendab umbes 35 miljonit erinevust kahe liigi vahel.
Kus on need erinevused on?
Paljud erinevused inimeste ja šimpansite genoomide vahel on piirkondades, mis vastutavad transkriptsioonifaktorite eest. Need toimivad kui geneetilised lülitid, mis määravad, millal erinevad geenid aktiveeruvad ja millal jäävad passiivseks. Teisisõnu, suur osa meie inimeseks olemisest ei ole seotud geenidega, mis on spetsiifilised meie liigile, vaid pigem sellega, kuidas ühised geenid on unikaalsel viisil väljendatud.
Näiteks, neuronite kodeerimise geenid meie ajupiirkondades on enam-vähem samad, mis šimpansitel, kuid nende aktiveerimise muster tagab, et meil areneb rohkem neid rakke – ja on seega suuremad ajud – kui teistel primaatidel. Kõik, mis meid eraldab, on väike osa genoomist, mis kontrollib rakkude jagunemise määra närvisüsteemis, mitte tegelikud geenid, mis kodeerivad erinevate neuronite loomist.