NASA võttis Arktika luubi alla – seal on veel midagi väärtuslikku alles

Kaks NASA lennukit mõõdavad sel suvel ARCSIXi projekti raames Arktikas pilvede, aerosoolide ja merejää käitumist. 30. mail tehtud pildil tõuseb NASA lennuk P-3 Gröönimaa loodeosas asuvast Pituffiki kosmosebaasist agentuuri Gulfstream III lennuki tagant. Foto: NASA

NASA Langley teadlased suunduvad Arktikasse, et uurida, kuidas sealne piirkond mõjutab kogu maailma kliimat. ARCSIX (Arctic Radiation Cloud Aerosol Surface Interaction Experiment) uurimisprogramm viiakse läbi sel suvel seitsme nädala jooksul ning alustatakse Pituffiki kosmoseväebaasis Gröönimaal. Uuringu eesmärk on koguda andmeid merejää, pilvede, kiirguse ja aerosoolide kohta, mis mõjutavad jää sulamist.

«Selle missiooni vajadus tuleneb paljudest teadmata asjaoludest, kuidas Arktika kliimasüsteem toimib ja töötab,» ütles Patrick Taylor, missiooni teadusjuhi asetäitja. «Meie prognoosides on palju ebamäärasust soojenemise kiiruse kohta. Me teame, et see soojeneb kiiresti, kuid see võib toimuda ka väga kiiresti.»

«Nende vaatluste idee on mõista, kuidas merejää muutub, et saaksime neid andmeid kasutada oma katsete ja hüpoteeside täiustamiseks ning teooriate parandamiseks merejää evolutsiooni kohta. Nii saame neid ideid ja teadmisi rakendada oma prognoosimudelite täiustamiseks.»

Arktika jää mängib Maa jahutamises keskset rolli ja teadlased ei saa iga päev teha üksikasjalikke pilte sellest piirkonnast. Taylor ja Ewan Crosbie, selle missiooniga seotud teadlased, ütlesid, et on oluline õppida tundma Maa soojenevat kliimat just nüüd ning neid andmeid saab kasutada strateegiate väljatöötamiseks kliimamuutuste mõjude vähendamiseks.

«Inimeste kohalolek selles Arktika piirkonnas toimub ainult üks või kaks korda iga viie aasta tagant,» ütles Taylor. «Me ei pääse sinna igal aastal. Saame perioodilisi ülevaateid sellest, mis seal toimub. Meil saab kõigi erinevate instrumentidega olema sellest piirkonnast enneolematu andmekogu.»

Missioon on jaotatud kahte ossa. Rühm lendab vaatama, kuidas jää sulab hiliskevadel ja varasuvel, ning juulis kogutakse andmeid suve hilisematest perioodidest. Igal lennul on kaks pilooti ja teadlased, kes koordineerivad maapealsete uurijatega, iga andmeid koguva instrumendi juhiks on teadlane ning lisakoht on täiendavale teadlasele või operaatorile.

Lennuk on varustatud kolme tüüpi seadmetega. Esimesed on dropsondes ehk nn kukutatavad andurid, mis on mõeldud lennukist välja viskamiseks ja temperatuuri, niiskuse ja tuulte omaduste mõõtmiseks. Teine on AVIRIS (Airborne Visible Infrared Imaging Spectrometer), mis on väga võimas kaamera ja kogub kasulikku teavet merejää pilvede ja aerosoolide kohta.

Kolmas komponent on HALO (High Altitude Lidar Observatory). See kasutab väga lühikest valgusimpulssi piltide kogumiseks, kuid kui AVIRIS teeb pilte horisontaalselt toimuvatest asjadest, siis HALO kogub andmeid vertikaalsetest sündmustest.

«Kui jää hakkab sulama, tekib selle pinnale vesi. Me saame instrumentidega vaadata, kuidas see välja näeb, kuigi palja silmaga seda ei näeks,» ütles Crosbie. «Ka pilvede puhul on huvitav teaduslik küsimus proovida mõista Arktika pilvede elutsüklit.

«Nii et on oluline eristada peamiselt veetilkasid sisaldavaid pilvi nendest, mis sisaldavad jääosakesi, et paremini mõista Arktika pilvede käitumist, elutsüklit ja kiirgusmõjusid.»

Crosbie ütles, et see võib olla üks viimaseid kordi, kui saab jälgida «vana jääd» ehk jääd, mis suutis suvise sulamisperioodi üle elada ja polaaröö ajal uuesti kasvada. Ta märkis, et missioonil nähtav jää on 3–4 aastat vana ning see võib olla üks viimaseid võimalusi seda mõõta ja andmeid koguda.

«Oleme teadlastena tõesti elevil,» ütles Taylor. «Me ei saa sellist andmekogu sellest Arktika piirkonnast – või üldse Arktikast – väga sageli, nii et mõned asjad, mida me loodame õppida, üllatavad ehk meidki. Tõenäoliselt ilmneb andmetest asju, mida me ei oska oodata.»

Allikas: Phys.org