Saladuslikud augud ookeanipõhjas – kas sinna ikka saab tuulikuid püstitada
/nginx/o/2021/03/04/13662113t1h56a3.png)
15. juuni 2024, 10:20
:format(webp)/nginx/o/2024/05/30/16108300t1hf8f8.jpg)
Big Suri ranniku lähedal, California osariigis, sügaval lainete all, peitub salapärane maastik, mida katavad suured augud savis, mudas ja liivas.
Kümneid aastaid pärast selle avastamist usuvad Monterey Bay uurimisinstituudi (Monterey Bay AquariumResearch Institute ehk MBARI) ja Stanfordi ülikooli teadlased, et nad on välja selgitanud, mis moodustab nende väljade ringikujulise mustri.
Levinud teooria kohaselt on ookeanipõhja augud tingitud gaasilisest metaanist või kuumadest vedelikest, mis voolavad ülespoole Maa sisemusest ja puhuvad peened setted eemale. Kuid kuigi see võib olla tõsi mõnes maailma piirkonnas, ei ole see alati nii.
Erandid on järjest enam esile kerkimas:
Big Suri ranniku lähedal asuv Sur Pockmark'i väli on omasuguste seas Põhja-Ameerika suurim. See on umbes Los Angelese suurune ja sisaldab rohkem kui 5200 auku, millest igaüks on keskmiselt 175 meetrit lai ja 5 meetrit sügav.
Seda piirkonda kaalutakse potentsiaalseks avamere tuulepargi asukohana, kuid on olnud mure, et metaani olemasolu võib õõnestada tuulikute ankurdamise vundamentide ja muu infrastruktuuri stabiilsust.
Hiljutisel ekspeditsioonil Sur Pockmark'i väljale, mis asub 500–1500 meetri sügavusel, leidis MBARI teadlaste juhitud veealune robot «vähe tõendeid» metaanilõõride (methane vents) või muude ülesse suunatud vedelikuvoolude kohta. Selle asemel arvavad uurijad, et augud on tõenäoliselt tekkinud puhtalt gravitatsiooni mõjul.
Suured süvendid asuvad mandrinõlval ja roboti kogutud settenäidised viitavad sellele, et setteid on aeg-ajalt sellel nõlval alla voolanud juba viimased 280 000 aastat. Viimane suur vool toimus 14 000 aastat tagasi, võimalik, et maavärina või nõlva varingu tõttu.
MBARI teadlased väidavad, et sellised sündmused võivad viia erosioonini iga augu keskmes. Kui piisavalt suur kogus setet alla voolab, võib see põhjustada piisava erosiooni, et moodustuks laiem süvend, nihutades mitme kilomeetri kaugusel asuvate aukude servasid.
See võib olla põhjuseks, miks augud ilmuvad «ahelatena», kuigi tulevane modelleerimine on vajalik selle idee kinnitamiseks.
«Me kogusime tohutu hulga andmeid, mis võimaldasid meil luua üllatava seose aukude ja setete gravitatsioonist põhjustatud voogude vahel,» ütleb MBARI teadustehnik Eve Lundsten.
«Me ei suutnud täpselt kindlaks teha, kuidas need augud algselt tekkisid, kuid MBARI arenenud veealuse tehnoloogia abil oleme saanud uusi teadmisi selle kohta, kuidas ja miks need nähtused on merepõhjas püsinud sadu tuhandeid aastaid.»
Sur Pockmark'i välja peetakse üheks kõige paremini uuritud merepõhjaks Põhja-Ameerika läänerannikul. Teadlased ei tea endiselt, kuidas sete või vedelik üle välja liigub.
Kuni viimase ajani ei teadnud eksperdid, et väiksemaid auke sarnases Põhjamere auguväljas loovad hoopis pringlid ja angerjad.
Merepõhja peetakse mõnikord Maa viimaseks eesliiniks. Võidujooks selle tundmatu maailma kaardistamiseks on käimas mitte ainult teadusliku uudishimu tõttu, vaid ka uute tööstusharude, näiteks avamere tuuleenergia või merepõhja kaevandamise elujõulisuse uurimiseks. Kuid ökosüsteemi vaatlemine on üks asi ja selle mõistmine hoopis teine.
«Taastuvenergia laiendamine on kriitilise tähtsusega, et saavutada süsinikdioksiidi heitkoguste dramaatilised kärped, mis on vajalikud edasise pöördumatu kliimamuutuse vältimiseks,» ütleb MBARI president ja tegevjuht Chris Scholin.
«Siiski on endiselt palju vastamata küsimusi avamere tuuleenergia arendamise võimalike keskkonnamõjude kohta. See uuring on üks paljudest viisidest, kuidas MBARI teadlased vastavad fundamentaalsetele küsimustele meie ookeani kohta, et aidata teha teadlikke otsuseid selle kohta, kuidas me kasutame mere ressursse.»
Uuring avaldati ajakirjas Journal of Geophysical Research Earth Surface.
Allikas: Sciencealert