Maaülikooli teadlased võitlevad katku levitavate võõrvähkidega

Eestis levivad vähiliigid. Foto: Eesti Maaülikool

Eestis elavad vähi võõrliigid levitavad kohalikule jõevähile surmavat katku, mistõttu on jõevähk mitmest elupaigast juba peaaegu välja tõrjutud. Seetõttu uurivad Eesti Maaülikooli teadlased, kuidas meie kohalikku vähki kaitsta.

Tänavu aprillis lõppes 2021. aastal alanud Euroopa Majanduspiirkonna Finantsmehhanismi 2014−2021 programmi «Kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine» rahastatud Eesti Maaülikooli ja Norra Veterinaarinstituudi vaheline koostööprojekt «Invasiivsete võõrliikide tõrje Eesti magevetes.»

Projekti eesmärk oli hinnata Euroopa Liidu jaoks probleemsete invasiivsete võõrliikide liikumisteid ja potentsiaalset levimisriski Eestis, kaardistada vähi võõrliikide ja väikese vesikatku levik Eestis ning viia läbi nende tõrje. Lisaks kohandati keskkonna-DNA metoodika Eesti oludele, mis võimaldab erinevaid vähiliike ja vähikatku analüüsida vaid veeproovist. Oluline eesmärk oli ka tõsta keskkonnaametnike ja avalikkuse teadlikkust võõrvähkidest ning nendega seonduvatest ohtudest.

Sissetulekuteede analüüs koostati kümnele liigile, kellest roostevähile ja päikeseahvenale on Eesti kliima ellujäämiseks ja paljunemiseks sobiv. Õnneks ei ole need liigid veel Eestisse jõudnud, kuid teadlikkuse tõstmine võõrliikide ohtudest vajab jätkuvat tähelepanu.

Vesikatk leiti viieteistkümnest järvest, kuid morfoloogiliste tunnuste poolest ei eristunud väike vesikatk Kanada vesikatkust, mis on Eestis tavaline. Täiendavad geneetilised analüüsid ei kinnitanud samuti väikese vesikatku levikut Eestis.

Vähi võõrliike on leitud kahekümne ühest veekogust Eestis. Lisaks jõevähile, kes on Eestis põline liik, on meie vetes kanda kinnitanud juba kolm Ameerika päritolu invasiivset vähi võõrliiki – signaalvähk, ogapõskne vähk ja marmorvähk, kelle peamine oht seisneb vähikatku levitamises, mis on kohalikele Euroopa vähiliikidele surmav. Lisaks avastati 2023. aasta sügisel Eestis neljas vähi võõrliik – kitsasõraline vähk, kes on küll Euroopa päritolu ja katku ei kanna, kuid on kohalikust jõevähist elujõulisem elupaiga konkurent.

Võõrvähkide peamine tõrjemeetod oli väljapüük vähimõrdadega. Projekti tulemusena püüti välja kokku üle 24 000 võõrvähi, neist enamiku moodustasid signaalvähid, kelle levik on Eestis kõige ulatuslikum. Signaalvähkidest püüti valdav osa ehk ligi 20 000 tükki Riksu ojast Saaremaal ja üle 3000 Vääna jõest. Tõrje efektiivsus, lähtuvalt liigi arvukuse kahanemisest, oli tuntav vaid väiksemates veekogudes, kus sai rakendada suhteliselt suuremat püügi intensiivsust.

Keskkonna-DNA uuringud vähiliikide ja vähikatku tuvastamisel andsid kinnitust metoodika usaldusväärsusest vooluveekogudes. Järvedes, kus vähkide asustustihedus on madal, tuleb proovivõtu metoodikat optimeerida enne selle rakendamist vähkide seirel katsepüükideta.

Võõrvähkide levitamine on jõevähi seisundile suurim negatiivne mõju- ja ohutegur. Tõenäoliselt on enamikul juhtudel võõrvähid inimeste poolt ebaseaduslikult veekogudesse lastud, kust nad on saanud looduses edasi levida. Lisaks koolitustele ja õpitubadele viidi projekti jooksul koostöös Keskkonnaagentuuriga läbi loodusvaatluskampaaniaid, millega kutsuti inimesi vähi võõrliikide leidudest teada andma. Läbi kampaania ja teavitustöö saadi nii mõnigi vihje vähkide kohta, kuid kindlasti tuleks võõrliikide leviku ohtude alast teavitustööd järjepidevalt teha ka edaspidi.

Allikas: Eesti Maaülikool