Siberi põrguauk avaneb pöörase kiirusega: loe, mis sealt vastu vaatab

Batagaika kraater Foto: Kuvatõmmis/Youtube

Kui olete ameerika filmirežissööri ​John Carpenteri filmide fänn või bioloogiahuviline, ei tohiks teid üllatada, et polaaraladel asuva igikeltsa sulamine ei ole hea nähtus.

Eelmisel aastal andsid teadlased meile veel ühe põhjuse unetuteks öödeks, äratades ellu 48 500 aasta vanuse «zombiviiruse», mis leiti Arktika igikeltsast – ja see polnud esimene kord.

See on veel üks kliimamuutuste mõjudest tingitud oht – iidsete haiguste taasilmumine, mis on tuhandeid aastaid külmunud ja tardunud olnud.

Uus uurimus on detailideni kirjeldanud, kuidas Siberi tohutu Batagaika kraater Maa pinda endasse neelab, laienedes kiirusega 35 miljonit kuupmeetrit aastas. Praegu on selle pikkus umbes 1 km ja laius kõige laiemas kohas 800 m. Ja see kiirus aina suureneb.

Batagaika kraater asub Kirde-Siberis Tšerski mäestikus ja see pole tegelikult kraater, vaid termokarstiline nähtus – säärast tüüpi lohk või «megasüvik», mis on tingitud maa kokkukukkumisest ja lõhenemisest igikeltsa kadumise tõttu. See avastati alles 1991. aastal, pärast seda kui maa-alune ava veelgi laienes ja tõmbas endaga kaasa suure osa külgnevat nõlva. Allpool olevast videost näete selle kasvu alates avastamisest kuni 2007. aastani.

Igikelts, hoolimata oma nimest, ei ole tegelikult püsiv; see on sisuliselt maa, mis on jäänud 0°C või külmemaks enam kui kaheks aastaks. Põhjapoolkera maismaast neljandik koosneb sellest kivikõvast külmunud mullast, mis võib ulatuda mõnest meetrist üle kilomeetri sügavuseni.

Miks tekitab Batagaika – mis asub üsna eraldatud piirkonnas Siberis – nii suurt muret?

Selle kiire laienemine on nüüd soojeneva õhutemperatuuri tõttu käivitanud positiivse tagasiside tsükli, mis tõenäoliselt ei aeglustu seni, kuni jääd, mida sulatada, jätkub.

Kui igikeltsa kiht degradeerub ehk sulab, muutub see betoonilaadsest konsistentsiga materjalist mudaseks massiks, mis ei suuda toetada pealiskihti katvat taimestikku. Kui laienduse servad sellesse kokku varisevad, kaotab see maaosa puude võrad, mis kaitsevad seda päikese (ja kuumuse) eest. Sel hetkel hakkab varem jääs säilinud orgaaniline aine lagunema ja vabastama atmosfääri süsinikku, mis omakorda soodustab atmosfääri soojenemist. See omakorda põhjustab üha suuremat igikeltsa kadu.

Batagaika kraatri kiiret kasvu, nagu on näha satelliidipiltidel aastatest 1991-2022, on jäädvustanud Maa ressursside vaatluse- ja teaduse (Earth Resources Observation and Science ehk EROS) keskus.

Foto: Murton et al/Permafrost Periglacial Processes

Mis puudutab muistseid mikroobe

Keegi ei tea, kas neil on võimekus püsida kaua elus, kui nad puutuvad kokku Maa atmosfääriga – samuti ei tea me, kas meie kaasaegne bioloogia ja meditsiin suudavad toime tulla uute viirustega, mis naasevad siia 50 000 aasta pikkusest «talveunest». On arvatud, et 2016. aastal põhjustas igikeltsa sulamine antraksi tekitava Bacillus anthracis'e vabanemise, mis tappis 2649 põhjapõtra ning põhjustas kümnete kohalike haigestumise ja ühe lapse surma.

Dramaatiline Batagaika kraatri teke, mis on teeninud hüüdnimed nagu «allilma värav» ja «põrgu värav», on loonud järsud kaljulaadsed servad, paljastades igikeltsa, mis on hinnanguliselt olnud külmunud 650 000 aastat. Praegu on see umbes 50 m sügav, mõnedes kohtades ulatudes 100 meetrini.

Ja sellega on seotud ka «hea uudis» – see on muutunud omamoodi turismiatraktsiooniks...

Uuring avaldati ajakirjas Geomorphology.

Allikas: New Altlas