NEW SCIENTIST ⟩ Teadlastele tundub, et leetrite immuunsus väheneb

Leetrid on ohtlik haigus, mille vastu saab vaktsiini juba lapseeas. Foto: Shutterstock

Uute uuringute järgi ei pruugi lapsena kahe leetritevastase vaktsiiniannuse saamine alati kaasa tuua eluaegset immuunsust. Sellest hoolimata on see parim viis haiguse eest kaitsmiseks.

Tundub, et kaitsetase langeb aastas väga vähesel määral, mis võib seletada, miks üha suurem hulk inimesi haigestub leetritesse, hoolimata sellest, et neil on varases lapsepõlves kaks vaktsiini selle haiguse vastu tehtud. Kuid isegi sellise languse korral oleksid vaktsiinisüstid 30-aastaseks saades 97 protsenti tõhusad.

Tulemused pärinevad Ühendkuningriigis viimastel aastatel esinenud leetrite juhtumite mustri analüüsimisel ja selle võrdlemisel matemaatiliste mudelitega, mille puhul kaitse kas aja jooksul aeglaselt väheneb või on eluaegne.

Leetrid on väga nakkav haigus. Tavaliselt põhjustab see palavikku, laialt levinud löövet ja külmetusnähte, kuigi mõnikord võivad tüsistused põhjustada tõsiseid tagajärgi, nagu ajukahjustus. On ka muid võimalikke mõjusid. Kuna viirus nakatab immuunrakke, põhjustab see ka immuunsüsteemi nõrgenemist teiste infektsioonide vastu, mida nimetatakse immuunamneesiaks. See võib kesta kuudest aastateni.

Leetrite juhtude arv on kogu maailmas vähenenud, kuna üha enam kasutatakse MMR-vaktsiine, mis kaitsevad mitte ainult leetrite, vaid ka mumpsi ja punetiste eest ning mida tavaliselt pakutakse lastele kahe annusena, kui nad on 1- ja 3-aastased. Kuid leviku vähenemine on viinud leetrite taastekkeni paljudes riikides, sealhulgas Ühendkuningriigis.

Mõlema MMR-vaktsiini saamine annab leetrite nakkuse eest kõrge kaitse, mis arvatakse olevat üle 99 protsendi mõni nädal pärast teist annust. Kuid on ilmne, et vaatamata topeltvaktsineerimisele nakatub viirusesse oodatust rohkem inimesi.

Sellel on kaks võimalikku seletust, ütleb Alexis Robert Londoni hügieeni ja troopilise meditsiini koolist.

Ta ütleb, et vaktsiinid võisid esialgu olla ebaefektiivsed, mis juhtub sagedamini imikutel, kelle veres on endiselt leetrite vastased antikehad, mis on raseduse ajal edasi antud. Sellised antikehad ründaksid vaktsiinis kasutatud viiruse nõrgenenud vormi. Teise võimalusena võis inimese immuunsus haiguse suhtes aja jooksul nõrgeneda.

Mõned varasemad vereproove käsitlevad uuringud on näidanud, et leetrite antikehad vähenevad mõnevõrra, kui inimesed vananevad. Antikehad on aga vaid üks osa immuunsüsteemist, nii et need uuringud ei näita, kas inimeste kaitse nakkuste eest tõepoolest väheneb.

Leetrite tekitajaks on väga nakkav Morbilliviirus. Üks nakatunu võib vaktsineerimata inimeste hulgas nakatada kuni 18 inimest. Nakkusallikaks on haige inimene. Haige on nakkusohtlik 4–5 päeva enne ja kuni 5 päeva pärast lööbe teket.

Haigustekitaja levib õhu kaudu piisknakkusena haige köhimisel või aevastamisel. Leetriviirus on lenduv ja võib õhuvooluga kanduda edasi ka teistesse ruumidesse. Viirus ei püsi kaua väliskeskkonnas. Haiguse peiteaeg kestab 7 kuni 21 päeva (keskmiselt 10 päeva).

Haigusnähtudeks on palaviku tõus, halb enesetunne, köha, nohu, silmasidekesta põletik, valgusekartus. Teisel päeval pärast haigustunnuste ilmnemist tekivad põskede limaskestale eespurihammaste kohale valkjad erkpunase äärisega laigud (nn Kopliki laigud). Mõne päeva pärast ilmub lööve nahale – see algab kõrvade tagant ning levib edasi näole ja kaelale. Teisel päeval levib lööve kehale ja kätele ning kolmandal päeval peopesadesse ja jalataldadele.

Lööve on algul roosa, hiljem intensiivselt punetav, püsib 4–5 päeva ja kaob samas järjekorras nagu tekkis. 6–10 päeval muutub lööbega nahk pruunikaks ja hakkab ketendama. Palavik püsib lööbimise lõpuni. Sagedasemad tüsistused on kopsupõletik, keskkõrvapõletik, raskematel juhtudel võib tekkida äge ajupõletik ehk entsefaliit.

Leetreid põdenud emade sündinud imikud omavad immuunkaitset 6–9 kuud. Leetrite läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse.

Haigus diagnoositakse kliiniliste sümptomite ja epidemioloogiliste andmete alusel ning spetsiifiliste antikehade tuvastamisega verest alates 4–5 päeva möödumisel pärast lööbe teket.

Allikas: Terviseamet

Lisateabe saamiseks analüüsis Roberti töörühm kõiki Inglismaal Public Healthile teatatud leetrite juhtumeid aastatel 2010–2019, märkides ära inimese vanuse ja vaktsineerimise staatuse.

Üheksa-aastase perioodi jooksul ei olnud Inglismaal juhtude koguarvus selget kasvu- ega langustendentsi. Kuid aeglaselt kasvav osa neist hõlmas inimesi, kes olid saanud mõlemad MMR-vaktsiinid, ulatudes 2019. aastaks 7,5 protsendini.

Meeskond kasutas modelleerimistarkvara, et simuleerida juhtumite mustrit aja jooksul. Mudelid, mis kõige paremini sobisid tegelike andmetega, olid need, mis eeldasid, et immuunsus aeglaselt väheneb. Mudelid, mis eeldasid, et need ei kahane, tõid topeltvaktsineeritud inimestel palju vähem juhtumeid kui reaalses elus.

«Ainult nõrgenenud immuunsusega mudelid suudavad fikseerida leetritega nakatunud vaktsineeritud inimeste arvu ja vanusejaotuse,» ütleb Robert.

Nad kõik väitsid, et immuunsuse vähenemine oli siiski aeglane, langedes vähem kui 0,1 protsenti aastas.

«See tähendaks, et 30-aastased isikud, kes said pärast vaktsineerimist kaitse, oleksid nakkuse eest kaitstud siiski vähemalt 97 protsenti,» ütleb Robert. «Leetrid on nii nakkavad, et isegi aeglane taandumine viib mõnel vaktsineeritud inimesel edasikandumiseni.»

Robert ütleb, et on liiga vara soovitada inimestel teha kolmas MMR-vaktsineerimine, kuna on vaja rohkem uuringuid, et hinnata mõju levikule.

Simon Williams Ühendkuningriigi Swansea ülikoolist ütleb, et MMR-vaktsiinid on endiselt ohutud ja tõhusad. «Sellegipoolest vaatavad teadusringkonnad pidevalt tõendeid üle ja kui tulevikus suureneb tõendeid leetrite vaktsiinide immuunsuse nõrgenemise kohta pikemas perspektiivis, siis hakatakse arutlema revaktsineerimise kulude ja tulude üle,» ütleb ta.

Rik de Swart Hollandi Rotterdami Erasmuse ülikoolist ütleb, et töö on uudne viis immuunsuse vähenemise küsimuse uurimiseks. «Nakkushaiguste modelleerimine võib anda teile teavet, mida inimaju lihtsalt ei suuda suurtest andmekogumitest koguda,» ütleb ta.

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Ly-Marleen Tamme.