Kimalased üllatavad taas – nende koostöövõime annab inimestele silmad ette

Miks on istandustel vaja Hollandist pärit kimalaste abi? Vastus on lihtne: mesilane kehva ilmaga ei lenda, kimalased aga lendavad ja teevad tööd iga ilmaga. Foto: DAMIEN MEYER

Koostöö ja selleks valmisolek on looduses siiski levinud ka meie mõistes lihtsama närvisüsteemiga olendite hulgas. Oulu üllikoolis on kimalaste ühise käitumise kohta tehtud teedrajavad avastused.

Uuringud näitavad, et kimalased (Bombus sp.) suudavad koostööd teha, mis paneb kahtluse alla senised arusaamad putukate piiratud kognitiivsetest võimetest.

Oulu ülikooli käitumisökoloog Olli Loukola sõnul näitavad hiljutised laborikatsed, et kimalased võivad ühiste eesmärkide nimel tegutseda nii nagu inimesed ja teised suuremate ajuvõimetega loomad.

Uuringus osalenud kimalased, kes olid üheskoos treeninud, et saada magusat preemiat, ootasid suurema tõenäosusega oma partnerit enne ülesande juurde asumist võrreldes mesilastega, keda oli harjutatud üksi toimetama. See viitab, et kimalaste koostöö ei tulene ainult individuaalsetest püüdlustest, vaid sisaldab sotsiaalset mõõdet ja võimalikku rollide ning eesmärkide mõistmist.

Loukola ja tema kolleegide sõnul õppisid kimalased järk-järgult ülesandeid lahendama, teisi probleemide lahendamisel õpetama, tööriistu kasutama, loendama nullini ja isegi lihtsaid matemaatilisi tehteid sooritama. See kõik näitab, et kuigi neilt pole palju oodatud, ei tohiks neid alahinnata.

Need uuringud aitavad paremini mõista koostöökäitumist bioloogias, mis on varem defineeritud nelja eri tüübina, et neid paremini eristada.

Kimalaste koostöö näib hõlmavat teadvust teiste kohalolekust ja võib-olla isegi sügavamat arusaama ülesannetest ja rollidest.

Sellised avastused mitte ainult ei sea kahtluse alla varasemaid arvamusi putukate võimete kohta, vaid pakuvad ka põnevat vaatenurka sellele, miks kimalased võivad olla arenenud koostöövõimeliseks – see võib olla lihtsalt ellujäämisstrateegia.

Uuring avaldati ajakirjas Proceedings of the Royal Society B.

Allikas: Sciencealert