Päikesevarjutus pakub huvi nii teadlastele kui turistidele

Foto: Wikimedia Commons

Päikesevarjutused on ajast aega inimesi küll hirmutanud, küll rõõmustanud, küll lummanud. Ootamatu pimenemine keset päeva võib tekitada mitmesuguseid mõtteid. Vanad hiinlased näiteks arvasid, et draakon tahab päikest ära õgida ning üritasid teda trummide ja gongidega hirmutada. Kord olevat kaks õukonnaastronoomi, Hsi ja Ho, koguni oma peast ilma jäänud, sest kukkusid purjutama ja ei märganud päikesevarjutusest õigel ajal valitsejatele teada anda.

Tänapäeval on päikese- ja kuuvarjutused kõige täpsemalt ennustatavad loodusnähtused, mille toimumist saab sadade või tuhandete aastate peale ette arvutada. Ometi on iga päikesevarjutus pealtnägijate jaoks ainulaadne ja kordumatu. Suur osa maakera inimestest elab oma elu ära nii, et nad kunagi täielikku päikesevarjutust ei näe, sest täisvari satub Maal vaid umbes 200–250 kilomeetri laiusesse ribasse, mis pealegi võib kulgeda üle ookeani või asustamata kõrbe. Seepärast on aastakümneid au sees olnud varjutusturism – kel huvi ja raha, reisib sinna, kus täisvarjutust näeb. Tänane, 8. aprilli varjutus on küll kenasti nähtav Mehhiko, USA ja Kanada tihedalt asustatud piirkondades. Ainuüksi USAs elab täisvarju ribas umbes 31 miljonit inimest, neile lisaks oodatakse kuni 3 miljonit turisti (sealhulgas ka Eestist).

Täieliku päikesevarjutuse kulgemine 8. aprillil 2024 (tumedam joon). Foto: NASA