Nähtamatu sõda, mida peetakse megahertside, signaalide ja kilovoltidega
Ajakirjas Horisont ilmunud suur lugu
/nginx/o/2022/12/28/15048937t1haad2.jpg)
15. märts 2024, 15:32
Et võidelda lääneriikide süsteemide vastu, on Venemaa aastaid arendanud võimekust pidada elektroonilist sõda ega kõhkle oma mitmekesist arsenali ka Ukrainas laialdaselt kasutada. Sõja puhkedes leidis aga Ukraina kaitseväe ülemjuhataja kindral Valeri Zalužnõi end nõukogudeaegsete EW-süsteemide keskelt.
The Association of Old Crows (AOC) ehk Vanade Vareste Ühendus liidab sõjaväe, tööstuse, valitsuste ja akadeemiliste ringkondade asjatundjaid, kes tegelevad elektroonilise sõjapidamise (EW), elektromagnetilise spektri operatsioonide (EMSO), küberelektromagnetilise tegevuse (CEMA) ja teabeoperatsioonidega (IO).
2023. aastal pidas see ühendus elektroonilise sõjapidamise konverents, kus USA õhujõudude kindralid möönsid, et Venemaa ja Hiina EW-võimekust tuleb mõõdukalt karta. See oli põhiline hinnang selle kohta, mis seisus on USA ja ameeriklaste liitlaste elektroonilise sõjapidamise suutlikkus võrreldes Venemaa ja Hiina omaga.
Külma sõja järel jäeti valdkond aastakümneteks tähelepanuta ja hooletusse. Alles praegu, kui Venemaa peab Ukrainas sõda ja on sõtta õhutanud ka Lähis-Ida, on elektrooniline sõjapidamine kerkinud uuesti USA ja tema liitlaste silmapiirile. Ent venelased ja hiinlased on mitu sammu lääneriikidest eespool. Hiina asutas juba 2015. aastal strateegilise väejuhatuse, mis on keskendunud EW-le, kübersõjale ja kosmose vallutamisele.
Samal ajal kui USA võitles Talibani vastu, kellel ei olnud radareid, mida segada, uuris ja täiustas Hiina 44 aastat eri strateegiaid, millega küber-, elektrooniliste ja inforünnakute abil vastaseid hävitada. Pekingi eesmärk on halvata Ühendriikide sõjaväe digitaalne närvisüsteem, selle asemel et püüda seda konventsionaalses sõjas purustada. See on kontseptsioon, mida tõlgitakse inglise keelest kui «süsteemihävitussõda».
Suur ajalooline kogemus
Venemaal on ajalooliselt tugev insener-tehniline EW traditsioon. Praeguses Vene-Ukraina droonisõjas on venelased kiiresti edasi arendanud oma niigi esmaklassilist elektroonilise sõjapidamise võimekust.
2020. aastast on Donbassi piirkonnas avastatud tõendeid vähemalt 12 tüüpi elektroonilise võitluse ning signaalluure süsteemide, sh RB-341V Leer-3, R-934B Sinitsa, R-330Zh Žitel jt, paigutamise kohta. Vene armee on osanud isegi mõnede Ukrainale läänest tarnitud relvade tehnoloogilise eelise muuta hoopis nende nõrkuseks.
Vene kindralstaabi 2009. aastal loodud elektroonilise sõjapidamise väejuhatuse ülem kindral Juri Lastotškin iseloomustas Peterburis väljaantava ajakirja New Defence Order. Strategy 2021. aasta 4. numbris elektroonilist sõjapidamist kui mis tahes tüüpi raadioelektroonilisi süsteeme. „Mehitamata õhusõidukid (UAV) on üks selliste süsteemide tähtsamaid osi. UAV ei saa täita ülesandeid taristu toetuseta, sh stardi- ja maandumise tugisüsteemide, maapealsete ja õhust lähtuvate komandopunktide, andmekogumissüsteemide, maapealsete ja kosmose raadiosideseadmete ning navigatsioonisüsteemita,“ selgitas kindral Lastotškin.
EW-süsteemid vajavad töötamiseks elektrienergiat. Kui häirimisrežiim on õigesti valitud, suudavad nad maha suruda terveid droonirühmi, ilma et droonid EW-üksuse avastaksid. EW-süsteeme saab rakendada asustatud piirkondades ja mõningatel juhtudel on võimalik vastase mehitamata õhusõidukeid isegi kinni püüda. Enamik EW-süsteeme suudab sihtmärke leida passiivsete elektroonilise luure vahenditega. Seejuures ei ärata süsteemid ise vastase tähelepanu enne, kui elektrooniline häirimisrežiim on sisse lülitatud.
Üldiselt on valem lihtne: mida raskem on EW-süsteemil toime tulla suurte luure- ja lahingu-UAV-dega, seda lihtsam on neil võidelda väikeste ja odavate droonide vastu. Teisisõnu: sellistega, mida valdavalt kasutavad ukraina võitlejad. Põhjus on loogiline: turvatud autonoomsed navigatsiooni- ja juhtimissüsteemid eeldavad UAV-de mõõtmete suurenemist. Pisikesed ja soodsad droonid on EW-seadmete suhtes õigupoolest kaitsetud.
Vene segamisseadmed kukutavad alla tuhandeid ukrainlaste droone ja juhivad ameeriklaste HIMARS-i rakette ning JDAMS-i pomme sihtmärgist kõrvale. Samuti said Vene tankid moodsa EW-süsteemi Volnorez. See peaks tanki kaitsma nn kamikaze-droonide eest. Volnorezi mõjupiirkonnas ei suuda droonid käske vastu võtta ega andmeid edastada. Vene allikate sõnul töötavat süsteem sagedusalas 900–2000 Mhz, häirides droonide signaale vähemalt 600 meetri kauguselt.
Washingtoni strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskuse teadur Seth Jones rääkis ajakirjale Economist, et Venemaa on aastaid arendanud elektroonilise sõjapidamise võimekust võitlemaks NATO süsteemide vastu. Samal ajal leidis Ukraina kaitseväe ülemjuhataja kindral Valeri Zalužnõi end sõja alguses nõukogudeaegsete EW-süsteemide keskelt.
Et olukorda näitlikustada: okupandid paigutasid Donbassi kümmekond EW-kompleksi 20-kilomeetrise rindelõigu kohta. Seadmed segasid ukrainlaste droonide lendamist piki rindejoont, suunates ja eksitades kaitsjate suurtükiväge ja droonimeeskondi. Esialgu ei olnud tagajärjed suured, kuid olukorras, kus rindejoon tammub paigal, paigutasid venelased oma EW-seadmed piirkondadesse, kus need avaldavad ukrainlastele kõige kriitilisemat mõju.
Kõige ohtlikumad segajad
Briti mõttekoja Royal United Services Institute (RUSI) 2022. aasta novembris avaldatud raporti järgi oli „elektrooniline vennatapp“ – nn sõbralik tuli – sõja alguses venelastele lõpuks nii suur probleem, et nad vähendasid elektroonilise võitluse seadmete tarvitust.
Samale ohule on tähelepanu juhtinud ka Vene enda militaarasjatundjad, kelle hinnangul võib selline süsteem mõjutada sõbralikke droone ja sidesüsteeme, kui segajad töötavad üle maa. Seetõttu tuleb EW süsteemide tarvitus kooskõlastada teiste süsteemide ja seadmete omaga.
Vene EW-süsteemidest on ukrainlastele kõige tapvam veokitele paigaldatud Šipovnik-AERO. See võib kümne kilomeetri raadiuses üle võtta drooni juhtimise, saada samal ajal ühe meetri täpsusega teada tema operaatori asukoha ja edastada selle suurtükipatareile.
Veoautole paigaldatud süsteemi Repellent-1 arendaja väitel on nende väikesemõõtmeliste UAV-de telemeetria- ja andmeedastuskanalite luure ulatus kuni 30 kilomeetrit. Pärast vastase avastamist suudab kompleks sama kaugel asuvate kanalite signaale summutada. Kompleks suudab järjepanu töötada vähemalt 24 tundi.
Peale erisüsteemide, mis on loodud droonitõrje tarbeks, võivad paljud teisedki süsteemid mõjutada droonide käekäiku. Okupandid kasutavad rindel laialdaselt EW-süsteeme Borisoglebsk-2, R-330Zh Žitel ja Pole-21M.
/nginx/o/2024/03/15/15948039t1h6aa6.jpg)
Borisoglebsk-2 avastab vastase raadiosidekanaleid, satelliitnavigatsiooni- ja mobiilsidesüsteeme. Borisoglebski jaamad on paigaldatud kergetele soomustatud veokitele. Võimsad segajad, raadiosignaalide luure ja elektrooniliste summutusvahendite laiendatud sagedusvahemik võimaldavad kompleksil tuvastada ja segada droonide sidekanaleid. Täpsed tehnilised parameetrid on saladus, kuid kuuldavasti suudab see kompleks tõrjuda lendavaid droone kuni 30 kilomeetri raadiuses.
Segamisjaam R-330Zh Žitel tuvastab, suunab ja häirib mobiilsidet, satelliitsidet, Inmarsati ja Iridiumi kantavaid mobiilsidejaamu, samuti teeb kindlaks, suunab ja segab mobiilsidestandardi GSM 1900 tarbijate navigatsiooniseadmeid ning häirib satelliitsidesüsteeme NAVSTAR (GPS). Jaama saab kasutusele võtta alla 40 minutiga. Diiselgeneraatorite tõttu võib ta töötada 1600 tundi.
Tõrjeulatus on maapealsetel seadmetel 20–25 kilomeetrit, õhusõidukil vähemalt 50 kilomeetrit. Praeguse info järgi kasutatakse segamisjaama edukalt õppuste ajal, et summutada droonide satelliitnavigatsiooni- ja juhtimiskanaleid.
Pole-21 kaitseb täppisrelvade vastu, mille töökindlus oleneb satelliitnavigatsioonisüsteemidest. Eriti ohtlik on ta väikestele kamikaze-droonidele. Pole-21E modifikatsiooni summutusvõime ulatub igast segamismoodulist vähemalt 25 kilomeetrini. Pole-21M täpsed tehnilised näitajad on samuti saladus, kuid ta suutvat õhuruumi jälgida vähemalt 50 kilomeetri raadiuses.
Krassuhha-perekonda kuuluvad süsteemid on venelaste EW suutlikkuse kroonijuveelid. Krassuhha-4 (Красуха-4) on keerukas mobiilne EW-süsteem, üks Venemaa kaitsevõime olulisi lülisid. Selle eesmärk on häirida radari-, GPS-i ja sidesignaale 150–300 kilomeetri kauguselt. Peamised sihtmärgid on madala orbiidi (LEO) vaatlussatelliidid, maapealsed radarid ja õhuradarid, sealhulgas AWACS.
/nginx/o/2024/03/15/15948057t1h85e2.jpg)
2,6 miljonit dollarit maksev Krassuhha-4 süsteem, mis tekitab elektroonilisi häireid, takistab vastase radarite, side ja andmeedastuse toimimist, muutes vastase jõudude tegevuse peaaegu võimatuks. Ühtlasi kahjustab Krassuhha-4 vastase EW-süsteeme ja sidevõrke.
Krassuhha-4 võeti Vene armees kasutusele 2013. aasta novembris. Seda on iseloomustatud vastumürgina «lendavatele radaritele», nagu näiteks USA E-8 Joint STARS, luuresatelliitidele, nagu USA Lacrosse, ja mitmesugustele lääneriikide seire- ja lahingulennukitele.
Tõsi, venelased on sõja käigus mitmest hinnalisest Krassuhhast ilma jäänud. Sõjaseadmete kaotusi loendava veebisaidi Oryx andmetel langes esimene Krassuhha-4 süsteem peaaegu tervena ukrainlaste ja ameeriklaste saagiks 2022. aasta märtsis Kiievi lähedal.
Teine Krassuhha-4 purustati 2023. aasta novembris, kui Ukraina sõjaväelased andsid Zaporižžja oblastis täpse õhulöögi. Telegrami kanalitesse postitatud videost on näha, kuidas varjestatud kompleks avastatakse ja seejärel kahe tulelöögiga hävitatakse.
Jaht Vene segajatele
EW üksuste kolm põhiülesannet on luure, oma vägede kaitse ja elektrooniline rünnak. See tähendab, et elektroonilise võitluse pidajatel on vaja teada rünnakuplaani ja manöövriskeemi, üksiti juurdepääsu teiste üksuste sünkroniseerimismaatriksile, et eri harud suudaksid üksteist toetada.
Ühendkunigriigi mõttekoja RUSI andmetel jaotas Ukraina esialgu oma EW-võimekuse väerühmade vahel, et pakkuda toetust rinde põhitelgedel. Ent kiiresti märgati, et üksuste väljaõpe ei ole piisav, seetõttu ei olnud vägedest eriti kasu. Seetõttu asutas Ukraina kaitseväe peastaap küber- ja elektroonilise sõjapidamise väejuhatuse.
Ukraina kaitseväe 59. motoriseeritud brigaadi droonikomandör Pavlo Petritšenko rääkis CNN-ile antud videousutluses, et Venemaa elektroonilise sõjapidamise süsteemide hävitamine on sõja tulemuse seisukohast ülioluline, kui Ukraina soovib vabastada okupeeritud alad.
Novembri alguses avaldas Petritšenko droonivideo, mis näitab kolme antenni purustamist kortermaja katusel. Komandör väitis, et nii hävitati Donetski lähedal venelaste Pole-21. „Sõja alguses kasutasid nad elektroonilist sõjapidamist, et häirida meie sidepidamist, raadiosidet, telefone, droone. Aga kui hakkasime saama välismaist varustust, hakkasid nad EW-süsteeme rakendama lääne relvade mahasurumiseks. Kuna nii HIMARS-i kui ka suurtükke Excalibur 155 juhitakse satelliitide abil, kasutavad venelased nende halvamiseks aktiivselt elektroonilist sõjapidamist,“ kurtis komandör CNN-ile Avdijivka lähedalt.
Täppisraketid ja -raketisüsteemid, sh HIMARS, on elektroonilises võitluses palju haavatavamad kui n-ö rumalad relvad. Sõjatsoon on praeguseks paksult täis Vene droone. Ukraina sõdurite hinnangul lennutavad venelased Bahmuti ümbruses kaks korda rohkem ründedroone kui kaitsjad. Ukraina kaotab nädalas kuni 2000 drooni ainuüksi seetõttu, et okupantide EW-süsteemid löövad need rivist välja, aparaadil kaob side operaatoriga, misjärel potsatavad nad aku tühjenedes lihtsalt alla.
Samamoodi kui lääneriigid, kes Ukrainat vahelduva eduga abistavad, püüab Ukraina e-sõjapidamises venelastele järele jõuda. Kõige tõhusam kaitse droonide vastu on elektroonilise rünnaku- ja kaitsevõime loomine.
/nginx/o/2024/03/15/15948065t1h43d0.jpg)
Häda ajab leiutama
Ukraina armee ülemjuhataja kindral Valeri Zalužnõi kirjutas mullu novembris ajakirjas Economist, et näiteks ameeriklaste Excaliburi kahurite „efektiivsus on tunduvalt vähenenud, kuna suurtüki sihtimissüsteem on väga tundlik vaenlase elektroonilise sõjapidamise vahendite suhtes“.
„Vaenlane kasutab umbes 60 nüüdisaegset elektroonilise sõjapidamise süsteemi, millel on suur mobiilsus ja parem turvalisus, lühike üles- ja mahavõtmise aeg, uued tehnilised lahendused, eritarkvara jne. Vene elektroonilise sõjavarustuse peamiste eeliste hulka kuulub ka nn kaevikuvarustuse (nt Silok, Piton, Garpun, Pirojed, Striž, Lissošok) saritootmise sisseseadmine. Vene jalaväelastel on neid seadmeid külluses. Hoolimata sellest, et alates laiaulatusliku sõja algusest on vaenlane kaotanud olulise osa sellest varustusest, on ta endiselt säilitanud märkimisväärse ülekaalu elektroonilises sõjapidamises,“ nentis Zalužnõi. Piki Kupjanski ja Bahmuti telge on okupandid rajanud mitmekihilise EW-süsteemi, mille osised muudavad pidevalt asukohta.
Mis puutub Ukraina relvajõududesse, siis 2022. aastaks võeti kasutusele sellised nüüdisaegsed EW-vahendid koos droonidega nagu Bukovel-AD, Enclave, Hmara ja Nota, mis end hiljem lahingutegevuses hästi tõestasid. Ent sõja alguses oli umbes 65% Ukraina relvajõudude segajatest toodetud Nõukogude Liidus, uusi oli vaid 25.
Arvestades Ukraina relvatööstuse piiratud võimalusi, arendati EW-suutlikkust rahvusvahelise abi kulul, hankides elektroonilise sõjapidamise süsteeme, droonitõrjerelvi, taktikalisi liikuvaid suunamissüsteeme, EW-süsteeme koos pardaradariga jne.
Ühtlasi muudavad ukrainlased paremaks raketi- ja droonitõrjet, rakendades EW-süsteemi Pokrova. See võimaldab asendada satelliit-raadionavigatsioonivälja, summutades satelliit-raadionavigatsiooni kogu rindel ja enamikus Ukraina piirkondades.
Nüüd arendatakse olukorrateadlikkuse süsteeme ja rakendatakse neid juhtimisel, nõnda on näiteks käsil Graphite, millega automaatselt edastatakse ja kuvatakse väikeste droonide lennuandmeid, ning Quartz, mille abil kogutakse, töödeldakse ja kuvatakse andmeid ning hallatakse raadioelektroonilisi vahendeid.
„Praegu oleme saavutanud EW ülesannete täitmisel praktiliselt võrdse taseme, mis raskendab oluliselt nii Venemaa föderatsiooni kui ka Ukraina relvajõudude võimalust saavutada rindel üleolekut,“ selgitas Ukraina vägede ülemjuhataja seisakut, mis oli rindel kujunenud mullu novembriks.
Sevastopoli sadama nähtamatu kaitse
N-ö avatud luureinfot (ingl open source intelligence, OSINT) analüüsiva OSINT-i analüütiku H. I. Suttoni hinnangul on elektrooniline sõjapidamine peaminepõhjus, miks ukrainlased kaotavad droone või lennutavad neid sihtmärgist mööda. Tema analüüs paljastas nähtamatu kaitse Sevastopoli ümbruses.
See kaitse kasutab ära kaht mõjuilmingut: navigatsioonivigu Sevastopoli tsiviillaevade teatatud asukohas ja radari satelliidipiltide häiringuid. OSINT-i analüütik Damien Symons on neid mõjusid kuude vältel jälginud. Mõlemad analüütikud eeldavad, et Sevastopolis asub võimas segamisjaam.
Sevastopolis on mitu kaitsekihti, mille eesmärk on peatada Ukraina raketid ja droonid. Meredroonid on mitmel korral sadamasse sisse murdnud ja õhudroonid on Sevastopolit samuti alates eelmisest aastast sihikule võtnud. Mullu 13. septembril tulistas Ukraina sealse kuivdoki pihta rakette Storm Shadow / SCALP. Rünnakus hävis dessantlaev Minsk ja Kilo-klassi allveelaev „Rostov Doni ääres“.
Sellele järgnes 22. septembril suurejooneline rünnak, mis hävitas suure osa venelaste Musta mere laevastiku peakorterist, hukka sai mitukümmend ohvitseri. Ukrainlaste raketid lendasid läbi venelaste kõige moodsamast õhutõrjesüsteemist S-400 ja seljatasid ka Sevastopoli elektromagnetilise kaitse.
Alates novembri algusest on mitu Sevastopoli sadamas paiknevat laeva edastanud automaatse identimissüsteemi AIS kaudu oma asukohana Sevastopoli rahvusvahelise lennujaama. See nn viga kordub pidevalt, seega seisneb põhjus GPSi-häiretes.
Üleilmse positsioneerimissüsteemi, näiteks ameeriklaste GPS-i, venelaste GLONASS-i või eurooplaste Galileo signaalide segamine võib mõjutada AIS-i. AIS-i teave põhineb laeva asukohal, mis saadakse GPS-ist. OSINT-i analüütikud möönavad, et lisaanalüüsita ei ole teada, kas segamine mõjutab kõiki positsioneerimissüsteeme või ainult ühte neist.
Kuna laevade võltsasukohad koonduvad Sevastopoli lennujaama lähedale, võib segaja asuda seal. Pole mingi saladus, et nagu lääneriigid kasutab Venemaa GPSi-segajaid kriitilise taristu kaitseks. Kuna ukrainlaste droonid on tabanud ka Moskvat, on GPSi-segajaid rakendatud ka pealinnas. Samuti varustati Vene mereväe laevad enne Peterburi suvist mereväealuste paraadi elektrooniliste sõjapidamise seadmetega, et ukrainlased ei saaks rünnata president Vladimir Putinile tähtsat üritust.
GPS-i segamine oli märgatav ka Euroopa kosmoseagentuuri satelliitide Sentinel-1 abil. Need kannavad seadet SAR, mis võimaldab iga kuue päeva järel teha mõõtmisi ka läbi pilvede ja öisel ajal. SAR mõõdab C-lainealas, tema parim ruumiline lahutusvõime on viis meetrit ning ta suudab katta kuni 400 kilomeetri laiuse riba.
23. novembri varahommikul kell 6.49 Sevastopolist tehtud piltidel ilmnes häireid. Järgmisel päeval umbes samal ajal olid need veelgi märgatavamad, kattes kogu linna. Sevastopoli sadamas seisnud laevu ei olnud võimalik leida.
Radaripilte analüüsiv ettevõte Satim kinnitas, et eri sagedustel töötavate SAR-i satelliitide töö ei olnud häiritud. Võimalik, et segati Sentinel-1 ülelennu ajal, kuid mitte siis, kui möödusid teised satelliidid.
Ei AIS ega radarsatelliidid pruugi olla venelaste tegelikud sihtmärgid. AIS-i vigu võib vaadelda kui GPS-i segamise kõrvalmõju. Satelliitide häirimisel on siiski sõjaline väärtus. Ukraina kasutab GPS-i ühe vahendina paljudest, et jälgida venelaste tegevusi Sevastopoli sadamas ja kavandada rünnakuid. Samas võib leiduda ka teisi C-sagedusala radareid, mille venelased on võtnud teravdatud tähelepanu alla.
/nginx/o/2024/03/15/15948066t1h24cc.jpg)
Shahedi hullutaja töötab
2023. aastal suurendas Ukraina kodumaist droonitootmist sada korda. Riigi digiüleminekuminister Mõhhailo Fedorov loodab sama korrata elektroonilise sõjapidamise seadmetega. Minister soovib välja töötada sellised EW-süsteemid, mida saab kaugjuhtida nii, et need oleksid suunatud ainult vaenlase varustuse vastu. Muidu tekib oht, et need süsteemid võivad rünnata ka kasutaja enda seadmeid.
Midagi on juba ette näidata. Hiljuti võtsid ukrainlased kasutusele ka Valeri Zalužnõi mainitud Pokrova-süsteemi, mis suudab satelliidipõhiseid navigatsioonisüsteeme maha suruda ja signaale võltsida. Teisisõnu: kui aktiveerida Pokrova, lakkavad satelliitnavigatsioonist sõltuvad süsteemid toimimast mitte ainult rindejoonel, vaid peaaegu kogu Ukrainas.
Näiteks Iraani droon Shahed-136 kasutab ainult satelliitnavigatsiooni. Kui signaal kaob, hoiab droon küll kurssi sihtmärgile, kuid tuul puhub teda pidevalt sellest eemale, nõnda lendab ta sihtmärgist loodetavasti mööda. „Võltsimise“ korral asendatakse ehtsad satelliidisignaalid valeandmetega. Shahedi droon arvab, et ta on õigel kursil, ent tema tegelik asukoht erineb vastuvõetud koordinaatidest.
Kuigi see meetod võimaldab drooni eksitusse viia, on venelastel olemas riist- ja tarkvara, et pettusi avastada ja korrigeerida. GPS-i või GLONASS-i segamine on tavapärane tegevus. Seetõttu on Venemaa võtnud aktiivselt käibele Kometa-M-i süsteeme, mis taluvad sedasorti häireid.
Samas on Ukraina peastaabi elektroonilise sõjapidamise ja küberturvalisuse peadirektoraadi ülem Ivan Pavlenko kinnitanud, et ukrainlased saavad jagu ka Kometa-M-i mõjudest. Ühtlasi peaks Pokrova takistama tiibrakettidel täpselt tabamast sihtmärke, ehkki mitte nii tõhusalt kui Shahedi drooni korral.
2023. aasta augustis esitles Ukraina firma Piranha-Tech oma droonitõrjesüsteemi Dome 360, mis on spetsiaalselt välja töötatud soomukite jaoks. Seade on integreeritud sõidukisse, ta summutab nii droonijuhtimissignaalid kui ka satelliitnavigatsiooni kuni 700 meetri kauguselt. Ta katab sagedused, mida kasutavad odavad kvadro- ja FPV-droonid, samuti Lanceti hulkurdroonid. Peale GPS-i summutab see GLONASS-i, BeiDou ja Galileo satelliitnavigatsioonisüsteeme.
Kodumaisele tootmisele hoog sisse
Minister Fedorovi sõnul on Ukraina kõige olulisem ülesanne omandada tehnoloogia, mille abil saab programmeerida oma droonid sihtima vaenlase elektroonilise võitluse seadmeid. Fedorovi kinnitusel investeerib Ukraina elektroonilisse sõjapidamisse, edendades seadmete tootmist kodumaal. See muudaks sõda droonioperaatorite jaoks, sest praegu mängivad nad rindel justkui pimesikku, jahtides umbropsu venelaste varustust ja laagreid.
EW-seadmete puhul on siiski oluline mõista, et otsustavat rolli ei etenda mitte üksikute süsteemide jõudlus ega parameetrid, vaid terviksüsteemi toimimine. Oleks naiivne loota, et üksikud süsteemid suudavad usaldusväärselt ja turvaliselt kaitsta kõigi droonide vastu.
Asjatundjad peavad looma struktuuri, milles elektroonilise tõrje vahendid suhtlevad omavahel ja õhutõrjesüsteemidega, luues niiviisi mitmekihilise kaitse droonide vastu. Pika-, kesk- ja lühimaa õhutõrjesüsteemid hävitavad suured luure- ja lahingulennukid, EW-seadmed halvavad pisikesed droonid, aga need, mis siiski suudavad nähtamatust kilbist läbi murda, hävitavad suurtükivägi ja lühimaa õhutõrje.
Kadri Paas (1982) on ajakirjanik, kaitseliidu küberkaitseüksuse liige.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont veebruar-märts numbris.