:format(webp)/nginx/o/2024/11/25/16505520t1hed8c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/03/13/15942257t1hfe1f.jpg)
Paljud koerad on võõraste inimestega suhtlemisel kõhklevad, kuid nüüd võib olla lihtne viis sõprade leidmiseks, milleks on loomade jälitamine.
«See loob koera ja inimese vahel tuttavlikkuse, ilma et peaksite neid puudutama, mänguasju või toitu kasutama või isegi silmsidet looma,» ütleb Prantsusmaa Aix-Marseille'i ülikooli teadlane Angélique Lamontagne.
Lamontagne ja tema kolleegid paigaldasid 32 koerale rakmete külge kaamera ja GPS-seadme. Nad lasid igal koeral ükshaaval 15 minuti jooksul lagedal väljal ringi kõndida, samal ajal kui nende omanik läheduses seisis.
Seejärel jagati koerad kahte rühma. Esimeses jälitas teadlane, keda koerad polnud varem näinud, iga looma 15 minuti jooksul, kuhu iganes ta läks, jäädes nende kõrvale vähem kui meetri kaugusele.
Teise rühma puhul ei olnud teadlased «sünkroonis,» hoides distantsi ja liikudes, peatudes ja taasalustades liikumist erineva kiirusega. Kõigil juhtudel vältis uurija koerte vaatamist või nendega rääkimist.
Pärast eelnimetatud harjutust kutsus teadlane koera, vaatas teda ja rääkis temaga kümme sekundit. Kohe pärast seda pööras ta ümber ja kõndis minema, ilma koerale otsa vaatamata või temaga rääkimata.
Koerad, keda esimese 15 minuti jooksul jälitati, jäid uurijale palju lähemale kui need, kes seda ei teinud.
See viitab sellele, et sünkroniseerimine aitab luua suhteid inimese ja koera vahel, ütleb meeskonnaliige Florence Gaunet, samuti Aix-Marseille ülikoolist.
See võib olla tingitud sellest, et paljud imetajad peegeldavad teiste oma sotsiaalsesse rühma kuuluvate inimeste liigutusi – nagu haigutamine või püsti tõusmine.
Esialgu populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkinud Sten Kohlmann.