Vana-Kreeka aegadest peale oleme teadnud, et me lõhname teisiti, kui me end halvasti tunneme. Kuigi me toetume tänapäeval vereanalüüsile, kasutasid Vana-Kreeka arstid haiguste diagnoosimiseks lõhna. Nad nuusutasid haiguse kahtlusega inimest ning kui nad ütlesid, et sul on fetor hepaticus (halb maks), tähendas see, et sul võib tekkida maksapuudulikkus.
Kui inimese lõhn oli magus või puuviljane, arvasid arstid, et see tähendab, et seedesüsteemis olevad suhkrud ei lagune ja sellel inimesel on tõenäoliselt diabeet. Teadus on sellest ajast alates näidanud, et iidsetel kreeklastel oli õigus – maksapuudulikkus ja diabeet ning paljud muud haigused, sealhulgas nakkushaigused, annavad hingeõhule omapärase lõhna.