Nooremteaduri taasleidmishetk: kaotasin ja leidsin keemia päris mitu korda õppimise jooksul

teadus.postimees.ee
Copy
Annette Miller tegeleb prebiootiliste suhkrute sünteesiga, mida saaks kasutada rinnapiima asendajates, muutes imikute piimasegusid tunduvalt tervislikumaks.
Annette Miller tegeleb prebiootiliste suhkrute sünteesiga, mida saaks kasutada rinnapiima asendajates, muutes imikute piimasegusid tunduvalt tervislikumaks. Foto: erakogu / Taltech

Doktorant-nooremteadur Annette Milleri kireks on keemia, tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudis on ta leidnud mõttekaaslasi ning tuge oma teadlaseteel. Eile, 11. veebruaril tähistatud naisteadlaste päeva puhul jagab ta Postimehe lugejatega tähtsaid hetki oma elus.

Selgushetk

Umbes aasta pärast tööga alustamist olin juba enam-vähem kursis sellega, mida ma teen, miks ja kuidas. Mis enne seda oli? Kogu aeg oli tunne, et vundamenti on veel vaja ehitada, oskusi lihvida ja abi küsida. Selgusehetk ilmutas end tegemistuhinas. Nagu mitmed korrad varem, oli mu sünteesitud ainega midagi lahti ning oli vaja mõelda, kus kohas sünteesitee rappa oli viinud. Astusin õpitud, paljutallatud mõtteradu ning avastasin, et teen seda analüüsi täiesti ise. Pilt on selge ning vastused on leitavad. See selguse tunne jahmatas mind tookord ning teen hea meelega ka edaspidi tööd, et kogeda veel seda määratult mõnusat ja võimestavat emotsiooni – ma oskan ja saan ise!

Kahtlushetk

Esimesed kuud ja aastad doktorantuuris võivad olla kõige keerulisemad. Tulemused, eriti positiivsed tulemused, ei pruugi kohe kätte tulla. Oli väga keeruline harjuda tundega, et olenemata suurest tööst ja pühendumusest ei vii kõik teed õnnestumiseni. Keeruline oli õppida lahti laskma ning uusi võimalusi otsima, ilma tundmata, et olen läbikukkunud. Nendel hetkedel kahtlesin, kas minust on teadlast. Kolleegidega oma kogemusi jagades sain aga julgustust edasi pürgida, uusi võimalusi ja lähenemisi otsida. Töökeskkonna positiivsus või vastupidi, mürgisus määrab just kõige keerulisemate hetkede lahendused ja viljad. Olen tänulik, et mu ümber on toetavad ja kogenud teadlased!

Taasleidmishetk

Ma kaotasin keemia ja leidsin selle taas mitu korda oma õpingute jooksul. Need kaotused on olnud seejuures kõige määravamad kogemused, sest need on kannustanud mind tavatumaid võimalusi otsima ja maailma minema. Esimene kaotushetk Tartus innustas mind Saksamaale magistrantuuri reisima. Välisõppe kogemusest saigi üks määravamaid etappe mu elus. Järgmine kaotushetk oli, kui koroonapandeemia kannustas tulema tagasi ja leidma võimalusi Eestis. Selle kaudu jõudsin TalTechi ja töögruppi, kus hetkel töötan – taas tunnen, et olen õiges kohas! Olen õppinud mitte kramplikult kinni hoidma. Huvid, pühendumus ja võimalused on ajas voolavad ning taasleidmised on seda võimsamad, mida käänulisem tee nendeni viis.

Ohkehetk

Kõige rohkem panevad ohkama enda inimlikud prohmakad. Puhastasin kord laboris oma saadust, ootasin ilusat valget ainet, mida nädala jagu tööga valmis olin verminud. Küll aga otsustas puhastus seekord oma teed minna ning selle asemel, et minu säravvalge aine katseklaasi voolaks, vulises see hoopistükis suurde loksuvasse pruuni jääkide kanistrisse. Seal olevast segust ei saa ka kõige tihedama sõelaga oma molekule enam kätte. Nutt oli kurgus ja pettumus suur! Jamad kipuvad ikka vahetult enne lõppu ilmnema. Valasin mõne pisara oma ainet leinates, ohkasin ja läksin julgelt uuele katsele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles