Tuleb leppida paratamatusega, et manala teele on läinud akadeemik Hillar Aben - teadlane par excellence.Nagu tippteadlasele omane, jätkus Hillaril energiat mitte ainult teadusuuringutele, vaid ka tulemuste rakendamisele ja teaduskorraldusele.
IN MEMORIAM ⟩ Hillar Aben
Tema teadustulemused olid seotud fotoelastsusmeetodi väljatöötamisega, mis käsitleb pingete määramist läbipaistvates materjalides, eeskätt klaasis. Klaas on teatavasti üks vanemaid tehismaterjale, mida inimkond on kasutanud juba üle 5000 aasta. Klaasi valmistamine algab vedela klaasimassi tootmisest, mille jahtumisel tekivad aga jääkpinged, mis mõjutavad valmistoote tugevusnäitajaid. Ühtlasi mõjutavad aga jääkpinged klaasi optilisi omadusi ning nn fotoelastsusefekti mõõtmine annab aimu ka sisepingetest. Siit järgneb võimalus korrigeerida tehnoloogiat sisepingete vähendamise suunas, et vältida klaastoodete enneaegset purunemist. Tuleb märkida, et fotoelastsusefekti avastas eesti-saksa füüsik Thomas Johann Seebeck aastal 1812. Pea poolteistsada aastat hiljem (1954.a) ärgitas akadeemik Nikolai Alumäe noort andekat inseneri Hillar Abenit tegelema fotoelastsusmeetodiga ja sealt algas Hillari teadustegevus, mis kestis 70 aastat. Alates 1960.a oli see Küberneetika Instituudi seinte vahel.