Skip to footer
Saada vihje

NEW SCIENTIST Antropotseen: uue ajastu algus Maa ajaloos võib selguda 2024. aastal

Carletoni ülikooli geoloogiaprofessori Tim Pattersoni juhtimisel võttis teadlaste tiim Kanadas Crawfordi järve põhjasetetest proove, et kindlaks teha, kas inimtegevus on planeedile juba oma jälje jätnud. Nüüd on olemas andmed, et antropotseen võib olla tõesti juba alanud.

2024. aastal võime me sattuda täiesti uude ajastusse, kuna teadusasutused teevad ametliku otsuse selle kohta, kas inimeste mõju planeedile viimastel aastakümnetel on piisav täiesti uue geokronoloogilise ajajärgu väljakuulutamiseks.

Esimest korda ütles 2000. aastal meteoroloog Paul Crutzen välja uue nüüdseks populaarseks saanud mõiste «antropotseen», mis viitab üldiselt ajastule, mil planeedil toimuvad selge jälje jätnud olulised muutused, mis on tingitud inimtegevusest, nagu näiteks metsade hävitamine ja fossiilkütuste põletamine.

Mõned eksperdid usuvad, et Maa ongi juba nii palju muutunud, et antropotseen võis välja tõrjuda meie praeguse «ametliku» ajastu holotseeni, mis algas 11 700 aastat tagasi.

2023. aasta juulis valis teadlaste tiim nimega Antropotseeni Töögrupp (Anthropocene Working Group, AWG), kelle ülesandeks oli määratleda potentsiaalse uue ajastu algus tõendite põhjal, et Kanadas asuva Crawfordi järve setted ongi selleks parimaks geoloogiliseks tõendiks. Järve põhjas asuvad tuumarelvadest tekitatud plutooniumi isotoope sisaldavad setted, mis pärinevad antropotseeni võimalikust algusest 1950. aastatest.

See uudis tuli paljudele üllatusena, kuna taolised suured otsused avalikustatakse tavaliselt alles pärast seda, kui Rahvusvaheline Geoloogiateaduste Liit (IUGS) on need kinnitanud.

Vaade Crawfordi järvele õhust, kust on näha proove võtvad teadlased. Järgmisel aastal tehakse tulemuste põhjal otsus, kas oleme jõudnud uude ajajärku.

«Selle otsuse avalikustamine meedias enne, kui teadlased saavad ettepaneku üle hääletada, võib selle tagasilükkamise keerulisemaks muuta,» ütles Erle Ellis, kes oli Marylandi ülikooli poolt AWG endine liige.

Kuid Simon Turner Londoni ülikooli kolledžist, kes on praegune AWG liige, ütleb, et teadus peaks olema siiski avatud protsess: «Leiame, et see otsus pakub märkimisväärset avalikku ja laiemat huvi.»

Mõned teadlased ei nõustu siiski selle otsusega määratleda antropotseen geoloogilise ajastuna. Ellis, kes astus AWG-st välja vahetult pärast Crawfordi järvesetete kui tõendi valimise väljakuulutamist, usub, et rühma antropotseeni määratlus vähendab inimeste mõju hinnangut planeedile enne 20. sajandi keskpaika: «See ei ole päris see, mida teadus meile inimeste mõju kestvuse kohta ütleb,» ütleb ta.

11 700 aastat on möödas meie praeguse ajastu, holotseeni, algusest. 1950. aasta on aga praeguseks pakutud antropotseeni alguse ligikaudne aeg.

Ettepanekule on vastu ka Philip Gibbard Cambridge´i ülikoolist: «Kui 1950. aasta on seatud piiriks, siis olen mina veel holotseenis, sest sündisin 1949. aastal,» ütleb ta. Selle asemel soovitavad Gibbard, Ellis ja teised, et antropotseeni tuleks määratleda kui jätkuvat sündmust.

Vastuseks neile muredele ütleb AWG liige Colin Waters Ühendkuningriigi Leicesteri ülikoolist, et inimesed on planeeti mõjutanud kogu holotseeni vältel, kuid «umbes 1950. aastast toimuvad juba pidevalt suured muutused».

2023. aasta oktoobri lõpus esitas AWG ametliku ettepaneku oma emaorganisatsioonile, Kvaternaarse Stratigraafia Alamkomisjonile (SQS), ütles Turner New Scientistile. Kui SQS nõustub ettepanekuga, peab see läbima veel kaks Rahvusvahelise Stratigraafia Komisjoni ja IUGS-i hääletusvooru, enne kui antropotseen lisatakse ametlikult geoloogilisele ajakavale.

2024. aasta augustist võime seega juba ametlikult elada antropotseenis.

«Selle globaalse viimase 70 aasta jooksul toimunud muutuse kiiruse tunnistamine oleks tõesti märkimisväärne, » ütleb Turner, «me seisame silmitsi tõsiasjaga, et kui me poleks kogu seda 20. sajandi keskpaigast kestnud kütusepõletamist teinud, oleksime hoopis teises olukorras.»

Kui ettepanek tagasi lükatakse, võib tunduda, et me jätame kahe silma vahele inimeste suurema mõju planeedile viimastel aastakümnetel, ütleb Waters, «see oleks peaaegu sama, kui keegi ütleb, et kliimamuutusi pole olemas.»

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist avaldatud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Kaido Einama.

Kommentaarid
Tagasi üles