Heidame pilgu läänemeresoome keelte, meie lähimate keelesugulaste olukorrale: vähemalt üks neist on välja surnud ja kolme-nelja seisu võib hinnata kriitiliseks. Millest algab keele väljasuremine, kuidas see välja näeb ja kas meil on põhjust ka eesti keele pärast muret tunda, uuris Tartu ülikooli läänemere-soome keelte professorilt Petar Kehayovilt Helen Rohtmets-Aasa.
Kui palju keeli kuulub läänemeresoome keelte hulka? Millised neist on praegu kõige elujõulisemad ja millised kõige viletsamas seisus?
Traditsiooniliselt peetakse läänemeresoome keelteks seitset keelt. Need on suuruse järjekorras soome, eesti, karjala, vepsa, isuri, liivi ja vadja keel. Tänapäevaks on üks neist surnud, aga tekkinud on ka uusi läänemeresoome keeli, nagu näiteks meä keel Rootsis. Selline keeleteke ei ole küll nähtus, mida uurib traditsiooniline keeleteadus, vaid tegemist on poliitilis-kultuurilise protsessiga. Kui meä keele kõnelejaskond elaks Soome piires, siis peetaks seda üheks soome keele murrakuks: põhimõtteliselt on meä keel väga sarnane neile soome keele murretele, mida kohe sealsamas piiri taga räägitakse. Kuna meä keele kõnelejaskond elab aga Rootsis ja on elanud seal sajandeid, on sellele antud ametlikult vähemuskeele staatus. Kirjutatakse meä keele grammatikaid, selles keeles antakse välja raamatuid.