Nüüdse aja rahvastiku kasv ja kahanemine
Maailma rahvastik tervikuna suureneb endiselt suhteliselt kiires tempos, kuid samas seisab osa riike silmitsi hoopis rahvaarvu kahanemisega. Mõlemast vaatenurgast tasub muret tunda, ehkki eri põhjustel. Miks selline olukord on tekkinud?
Nüüdisaegne rahvastikuplahvatus
31. oktoober 2011 ja 15. november 2022 märgivad sümboolselt neid päevi, kui maailma rahvaarv ületas vastavalt seitsme ja kaheksa miljardi piiri. Need ühinenud rahvaste organisatsiooni (ÜRO) rahvastikudivisjoni valitud päevad on loomulikult tinglikud. Täpset päeva on peaaegu võimatu välja selgitada, kuna mõnede riikide ja maailma rahvaarv on paljuski hinnanguline suurus. Ent pigem on tähtsam asjaolu, et viimastel kümnenditel on maailma rahvastiku kasvutempo olnud stabiilne: ka eelmiste verstapostide saavutamiseks kulus enam-vähem tosin aastat (viie miljardini jõuti 1987. ja kuue miljardini 1999. aastal). Kuigi miljardeid tuleb juurde, võib eeldada, et maailma rahvastiku kiirema kasvu aastad on jäädavalt minevik.
Viimastel aastatel on maailma rahvaarv suurenenud umbes üks protsent aastas. Sellise tempo korral kahekordistuks rahvaarv umbkaudu 70 aastaga. Veel pool sajandit tagasi oli mure rahvastiku kiire kasvu pärast märksa suurem, sest globaalne rahvastikukasv ületas kahte protsenti aastas: sel juhul kahekordistuks arv umbes 35 aasta jooksul. Kui 2022. aasta novembris ületati sümboolne 8 miljardi piir, prognoosis ÜRO, et järgmine miljard lisandub mõnevõrra pikema aja, nimelt 15 aasta jooksul. ÜRO rahvastikuprognoosi keskmise variandi järgi väheneb globaalne rahvastikukasv selle sajandi lõpuks nullini ja maailma rahvaarv hakkab vähenema. Niisuguse stsenaariumi järgi saaks maailma ajaloo kolmas oluline rahvastikukasv 21. sajandil läbi.
Eelajaloolised suured rahvaarvu muutused
Inimkonna teadaoleva eksistentsi algusest kuni majandusliku moderniseerumise alguseni 18. sajandil oli maailma rahvastiku kasv olnud väga aeglane. Jean-Noël Birabeni hinnangul on meie ajaarvamise algusele eelnenud ajal olnud kaks suuremat globaalset rahvastikukasvu. Esimene oli umbes 35 000 – 40 000 aastat tagasi. Toona inimeste arvukus kümnekordistus: umbes 600 000-lt kuni 6 miljonini. Oletatavasti kulges see kasv väga aeglaselt, st mitme tuhande aasta jooksul. Ilmselt suurenes rahvaarv tol ajal küttimise ja koriluse leviku tõttu. Nii enne kui ka pärast seda hüpet oli rahvastikukasv väga aeglane ja suures plaanis muutumatu.
Umbes 7000 aastat tagasi toimus teine suurem hüpe: rahvaarv suurenes üle kümne korra ja kerkis ligikaudu 100 miljonini. Ka seda kasvu võib seletada majanduse ja eluviisi teguritega: arenes põllumajandus ja kohalik kaubavahetus ning elanikkond muutus paiksemaks. See juhtus samuti mitme tuhande aasta jooksul, seega oli kasvutempo tänapäevaste arusaamade järgi väga aeglane.
Rahvast tekkis juurde vähehaaval, rahvastikutaaste erines praegusaegsest. Kuni 19. sajandini oli sündimus enamasti suur, sest toona pere suurust ei planeeritud. Suurt sündide arvu tasakaalustas suur suremus. Üsna suur osa inimesi suri noores eas; kõrge vanuseni elati pigem harva. Veel 19. sajandil iseloomustas Euroopa riike imikute ja väikelaste suur suremus: ligi neljandik või isegi kolmandik sündinutest suri esimesel eluaastal. Suremus ja sellest sõltuv keskmine oodatav eluiga oli suuresti tingitud välistest teguritest: toitainete puudus, haigused ja sõjad. See avaldub ka veel uusaja aeglases rahvastikukasvus: 16. sajandi alguse ja 19. sajandi alguse vahel suurenes see arv 458 miljonilt 968 miljonini ehk ligikaudu kahekordistus 300 aasta jooksul. Teisisõnu: aastane juurdekasv oli umbes 0,23%.
Niisiis on viimase paarisaja aasta käigus juhtunud midagi, mis on maailma rahvastiku paisutanud umbes kaheksakordseks, murdes aastatuhandetepikkuse aeglase kasvu.
Rahvastikukasvu ja -languse taust
Tänapäevane hüpe globaalses rahvaarvus algas samal ajal 19. sajandil levinud majandusliku moderniseerumise ja industrialiseerimisega. Rahvastikuteadlased nimetavad seda muutust demograafiliseks üleminekuks. Selle käigus pikeneb inimeste oodatav eluiga, suuresti seetõttu, et laste ja imikute suremus väheneb drastiliselt. Teisalt hakkavad inimesed vabatahtlikult pere suurust plaanima ning eelistavad saada üha vähem lapsi. Seepärast hakkab sündimuskordaja kahanema, kuni nooremad põlvkonnad muutuvad varasematest järjest väiksemaks, mis pikema aja jooksul põhjustab rahvaarvu vähenemise.
Mõne riigi või piirkonna demograafilist üleminekut võib iseloomustada järgmiste näitajatega: ülemineku alguse ajastus ja ülemineku kestus ning suremus- ja sündimuskordajate muutuse sarnasus. Nende näitajate põhjal saab suurel määral selgitada, miks maailma rahvastik kokkuvõttes veel mõnda aega suureneb, kuid mõnes piirkonnas võib üsna varsti hakata hoopis vähenema.
Ka rahvastikuteadusega vähe kokku puutunud inimestele on üldiselt teada, et ajaloo vältel ei ole sündimus- ja suremuskordajad vähenenud kogu maailmas samal ajal. Vähem teatakse, et kultuuriliselt üsna ühtses Euroopas hakkas sündimus eri piirkondades kahanema suuresti erineval ajal: vahe on olnud isegi ligi 100 aastat. Prantsusmaa provintsides hakkas sündimus vähenema 19. sajandi alguskümnenditel, kuid näiteks Hispaanias, Lõuna-Itaalias, Ida-Soomes ja mõnes Ida-Euroopa riigis alles pärast esimest maalmasõda. Varasemal ajal on Eesti demograafilise ülemineku algus dateeritud 1880. aastatesse, kuid viimase aja uurimuste järgi võis see alata mõni kümnend varem. Üldjuhul kestis varasema sündimuslangusega maades demograafiline üleminek kauem, ent hilisematel alustajatel kulges see kiiremini. Sündimusüleminek on lõppeud siis, kui nn taastetase (üldjuhul 2,1 last) on langenud allapoole sellest määrast, mis võimaldaks pikka aega hoida stabiilset rahvaarvu. Varasemat üleminekut kogenud Euroopa maades juhtus see juba 20. sajandi alguskümnenditel, Eestis kahe maailmasõja vahel.
Olenevalt sellest, kas suremuskordaja ja sündimuskordaja vähenevad enam-vähem samal ajal või kahaneb sündimus hiljem, võib demograafilise üleminekuga kaasneda mõõdukas või hoopis väga kiire rahvastiku juurdekasv. Illustreerime seda kahe demograafilise ülemineku võrdlusega.
Näiteks Prantsusmaal, kus sündimus hakkas vähenema varem kui teiste riikides ja kestis pikema aja jooksul, oli rahvastiku juurdekasv mõõdukas. Kuigi 19. sajandi alguses oli Prantsusmaa Euroopa kõige suurema rahvastikuga riik, suurenes selle rahvaarv 19. sajandi kestel kõigest kolmandiku võrra, 30 miljonilt 40 miljonini. Kontrastiks võib tuua Suurbritannia demograafilise ülemineku, kus sündimuse tase jäi aastateks kõrgeks ka pärast seda, kui suremus oli hakanud vähenema. Selle tõttu Suurbritannia rahvastik 19. sajandil enam kui kolmekordistus: umbes 9 miljonilt 30 miljonini. Samamoodi kiiresti suurenes rahvaarv ka mitmel pool Mandri-Euroopas, nt Saksamaal ja Itaalias.
Demograafilise ülemineku järel jääb sündimus enamasti taastetasemest (umbes kaks last naise kohta) väiksemaks või selle lähedusse. Leidub siiski erandeid, nagu teise maailmasõja järgne nn beebibuum, mille käigus mitmes riigis, mis olid juba demograafilise ülemineku käigus jõudnud taastetasemest madalama määrani, ent seejärel suurenes sündimus mõneks ajaks märksa suuremal määral (vt nt allolevat joonist Prantsusmaa ja Suurbritannia kohta). See oli siiski ajutine nähtus: järgmistel kümnenditel oli sündimus jälle väiksem. Beebibuumi-aegsed suured sünnipõlvkonnad on nüüdseks jõudnud pensioniikka, mis on hea näide selle kohta, kuidas sündimuse lühiajaline suur kõikumine mõjutab veel palju aastakümneid hiljem rahvastiku vanuskoostist ja selle kaudu ühiskonna toimimist.
Demograafilise ülemineku levik üle maailma
Sündimusüleminek sai alguse Euroopast: kõigepealt 19. sajandi alguses Prantsusmaal, seejärel sajandi keskpaigas Põhja- ja Lääne-Euroopas. Euroopa riikides rahvaarv mitmekordistus, kuid maailma mastaabis oli selle mõju suhtelise väiksuse tõttu võrdlemisi väike: 19. sajandi jooksul suurenes kogu maailma rahvaarv umbes 66%.
Globaalne rahvaarvu kasvutempo kiirenes tunduvalt, kui demograafiline üleminek jõudis teise maailmasõja järel ka ülejäänud maailmajagudesse. Selle tõttu maailma rahvastiku aastane kasvutempo umbes kahekordistus, ületades kahe protsendi piiri. 20. sajandi teisel poolel suurenes rahvastik kiiresti siiski peamiselt Aasias. Aastatel 1950–2000 suurenes sealne rahvaarv üle kahe ja poole korra, 1,4 miljardilt 3,8 miljardini. Praeguseks on võrreldes aastatuhandevahetuse seisuga Aasiasse lisandunud veel umbes miljard inimest, kuid sealgi on kasv jäämas ajalukku. Kogu Aasia keskmine sündide arv naise kohta vähenes 2020. aastal alla kahe lapse ning ÜRO prognooside järgi peaks see suundumus jätkuma: juba alates selle sajandi keskpaigast peaks rahvaarv Aasias, aga ka Euroopas ja Lõuna-Ameerikas, hakkama vähenema.
Viimasena on demograafiline üleminek alanud Aafrika mandril. Suure sündimuse tõttu, mis prognooside põhjal jääb taastetasemest kõrgemale kuni sajandi lõpuni, on sel sajandil suuremat rahvastikukasvu oodata Aafrikas. Veel aastatuhandevahetuse ajal oli Aafrika rahvaarv natuke üle 800 miljoni, nüüd aga 1,5 miljardit ning sajandi keskpaigaks lisanduvat veel miljard inimest. ÜRO viimaste prognooside järgi lakkab Aafrika rahvaarvu kasv alles 21. sajandi viimastel kümnenditel. Kui see ennustus tõeks osutub, on Aafrika rahvaarv 21. sajandi lõpus 17 korda suurem kui aastal 1950. Ent pikkade prognooside veamäärad on siiski seda suuremad, mida kaugema aja kohta ennustusi tehakse; aastaks 2100 prognoositud Aafrika rahvaarvu 95-protsendiline usaldusintervall jääb vahemikku 3 miljardit kuni 5,5 miljardit.
ÜRO prognoosi kohaselt peaks maailma rahvaarv selle sajandi keskpaigaks suurenema 10 miljardini. Eelajalooliste rahvastikuplahvatustega võrreldes on demograafiline üleminek toonud kaasa kiire maailma rahvastiku kümnekordistumise alla kolme sajandi jooksul.
Rahvastik sündimusülemineku järel: kas stabiilsus või kahanemine?
Demograafilise ülemineku järel jääb sündimustase üldjuhul allapoole taastetaset. Ent tänapäeva riikide puhul võib see siiski tähendada väga erinevat taset. Paljudes varase demograafilise üleminekuga maades on pärast ülemineku lõppu püsinud laste arv naise kohta taastetaseme lähedal või ei ole langenud sellest kuigi palju madalamale. Seega on pealetulnud põlvkonnad suutnud asendada varasemaid. Ühtlasi elavad inimesed järjest kauem ning see on toetanud rahvaarvu kasvu. Mitu varase demograafilise üleminekuga maad on suutnud hoida taastetaseme lähedast sündimust ka pärast seda, kui teise maailmasõja järel oli sündide arv pärast beebibuumi vähenenud. Teisalt on Euroopas riike, nt mitu Lõuna- ja Ida-Euroopa maad, kus 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses on sündimus vähenenud tunduvalt allapoole taastetaset. Itaalia ja Hispaania summaarne sündimuskordaja vähenes 1980. aastatel alla 1,5 ja pole sellest enam kõrgemale tõusnud.
Drastilisema näite hilisema ja väga järsu sündimuslanguse kohta võib tuua Aasiast. Lõuna-Korea demograafilise üleminekuga kaasnes järsk sündimuse langus väga madalale tasemele. Kui veel 1960. aastatel sündis Lõuna-Koreas üle viie lapse naise kohta, siis 1980. aastatel alla kahe ning 21. sajandil veel ligi kaks korda vähem ehk alla ühe lapse naise kohta. ÜRO prognooside järgi peaks Lõuna-Korea sündimus küll veidi taastuma, kuid praeguste väikeste sünnipõlvkondade tõttu väheneb rahvaarv tõenäoliselt vältimatult. Lõuna-Korea rahvastik, mis on võrreldes 1950. aastaga suurenenud kahe ja poole kordseks, kahaneb prognoosi järgi selle sajandi lõpuks umbes määrani, mis oli 20. sajandi keskpaigas.
Võrdluseks: Eestis lakkas demograafiline üleminek, st sündimuse vähenemine alla taastetaseme, umbes 60 aastat varem kui Lõuna-Koreas. Väga väike sündimus on Eestis olnud pigem harv (nt 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses) ning prognooside järgi jääb umbes samasuguseks nagu viimastel aastatel, seepärast näevad ÜRO kavad ette, et ka Eesti rahvaarv väheneb märksa aeglasemalt.
Rahvaarvu kahanemine Euroopas
Keskendume ÜRO prognoosile Euroopa regioonide kohta ja jätame kõrvale raskemini ennustatava rände mõju (minevikus on see oluliselt mõjutanud näiteks Eesti rahvaarvu kasvu ja kahanemist 20. sajandi teisel poolel). Nõnda ilmneb asjaolu, et rahvastiku kahanemise kiirus tulevikus seostub sellega, millist sündimustaset regioonile tulevikus ennustatakse, ning sellega, kui madalale oli sündimustase 21. sajandi alguses kukkunud. Ainult Põhja-Euroopale, mis on suutnud vältida väga väikese sündimusega perioode, pakutakse rahvaarvu stabiliseerumist selle sajandi teisel poolel. Ülejäänud Euroopa piirkondades on kõnealune näitaja kas juba hakanud kahanema (Lõuna- ja Ida-Euroopas) või algab see sajandi keskpaigas (Lääne-Euroopas).
Milles peituvad väikese sündimuse põhjused?
Euroopa riikides varieerub sündimus üsna suurel määral. Neid pikaajalisi erinevusi on seletatud peamiselt sellega, et tööd ja pereelu on raske ühitada. Just väikese sündimusega maadele on omane suurem ebakindlus tööturult eemale jäämise tõttu ja seega lastevanemate suurem määramatus tuleviku ees. Suurema sündimusega maades on eeldatavasti oma osa etendanud tööturupoliitika, mis soodustab töötamist ja laste saamist. Viimaste aastate kahanevat sündimust aga võiks põhjendada majandusliku ja üldise ebakindlusega eri kriiside mõjul, mille tõttu kipuvad inimesed tähtsaid otsuseid üldjuhul edasi lükkama. Juba aastakümneid on rahvastikuteaduses levinud teooria, mille järgi ajendavad väikest sündimust muutunud väärtushinnangud: rohkem tähtsustatakse eneseteostust väljaspool kodu, töist karjääri ja vaba aega, mida laste kasvatamise kõrvalt palju üle ei jääks. Rohkem tuntakse tänapäeval muret globaalsete probleemide pärast. Seetõttu ei ole välistatud, et isegi tulevikus kiirelt kahaneva elanikkonnaga maades tasub osa inimeste arvates loobuda järglastest maailma ülerahvastatuse pärast.
Martin Klesment (1976) on Tallinna ülikooli Eesti demograafiakeskuse vanemteadur ning Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi uuema ajaloo külalisprofessor. Doktoritöös uurinud Eesti sündimusarengut 20. sajandi teisel poolel.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont detsembri-jaanuari numbris.