/nginx/o/2020/10/12/13407803t1h8a25.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/12/22/15795188t1hd092.jpg)
Viru-Nigulat läbiva Pada–Kunda maantee uuendustööde käigus tulid sügisel kohaliku kirikaia äärse teelõigu alt välja vanad inimluud. Nagu sellistel puhkudel ikka, tuli teetööd sel lõigul seisata ja kutsuda sündmuskohta uurima arheoloogid. Horisont läks päästekaevamiste viimasel päeval arheoloogidele appi, et iidsete luustike väljakaevamisega kätt proovida.
Kui ma 6. oktoobri hommikul Viru-Nigulasse jõuan, on kirikaia ääres aedikutega eraldatud teelõik, mis on mitmekümne meetri pikkuselt lahti kaevatud. Eelnevate nädalate jooksul on siit välja tulnud suisa 11. sajandist ehk muinasajast pärit leide ning vanimana üks 13. sajandist pärinev matus. Peale arvukate matuste on pinnasest paljastunud mitme vana ehitise jäänused.
Ühe arheolooge üllatanud konstruktsioonina on mustaval platsil näha näiteks paeplaatidest laotud ning ilmselt keskajal kirikut ümbritsenud palktara vundament ja ka ühe hoone vundamendi jäänused. Viimase juurest tuli välja ka kunagise kerisahju põhi.
Ent täna on vaja välja kaevata kolm viimast luustikku. Platsil on juba askeldamas Raivo Suni, Kristo Oks ja Karin Rannaäär. Nende tegemisi juhib osteoarheloog Martin Malve – Horisondi lugejatele ammusest tuttav autor, kes tegeleb vanade luude uurimisega. Martin juhatab mind pikema jututa ühe pikliku augu juurde, mille põhjast paistab pruunikas inimluustik. See tuleb pinnasest korralikult välja puhastada, et leiu saaks dokumenteeida ja eemaldada.
Augu serval põlvili küünitavad Raivo ja Karin annavad mulle omaette varustuse: põlvede alla pehme mati, ämbri ja peotäie mitmesuguseid kaeveriistu, nagu peened ja pehmete ning ka tugevamate karvadega pintslid, lusikad, kööginoad ja laiema labaga kellu. Viimse kui mullaraasu, mis tuleb lusika, kellu või noaotsaga luustikku välja puhastades august välja tõsta, peab panema ämbrisse, et kõik hiljem läbi sõeluda. Nõnda võib pärast sõelalt leida väikesi luutükke või muud sorti leide või nende kilde, mis esialgu mullast silma ei torka.
Tõsi, täpselt nagu Raivo kõrval räägib, ongi alguses kuidagi veider tunne ettevaatlikult kellegi luid mullast välja kaapida ja pintseldada, aga õnneks töösse sisse elades see kummastus taandub. Ent peast ei saa siiski küsimusi, kes küll see maetu oli ja mis elu ta omal ajal elas. Teada on, et haualohu põhjas lebab täiskasvanud mehe luustik. Eelnevatel päevadel kaevati tema kõrvalt välja kahe väikelapse luustikud. Mehe matus, mis tähistatakse dokumenteerimiseks numbriga M 16 (ehk 16. siin välja kaevatud matus), intrigeeris seejuures arheolooge asjaoluga, et tema peale oli kogu keha pikkuses asetatud kolm suurt maakivi. Sugugi mitte juhuslikult, vaid millegipärast nõnda, et nende pikemad sirgemad servad olid seatud kividega samale kõrgusele maetud laste poole ühele joonele. Miks? Seda ei tea keegi täpselt. Aga ühe võimalusena võisid need kivid viidata tõsiasjale, et mees ja lapsed olid maetud ühel ajal, kolmikmatusena.
Kui oleme M 16 luustiku ja selle vasaku reieluu kõrval oleva roostes noa välja puhastanud, tuleb Martin seda uurima ja dokumenteerima: pildistab ja paneb kõik selle matusega seotud luu- ja leiuandmed üksikasjalikult kirja eraldi ankeeti. Vilunud silmaga luid hinnates oskab ta kohe mehe vanust mõnevõrra täpsustada. Nimelt leiab ta luustunud kõrisõlme, mis osutab, et mees oli üle keskea.
/nginx/o/2023/12/22/15795189t1h6889.jpg)
Kui Martin on dokumenteerimise lõpetanud, tõstame luustiku ja kõik muud haualohust välja tulnud huvipakkuvad ning karbikestesse kogutud tükikesed suurematesse pappkarpidesse, et saaks need laborisse viia. Laboris tuleb kõik puhtaks pesta ning alles siis saab Martin luud oma töölaual uuesti skeletiks kokku sättida. Tema pilgu all hakkavad need kõnelema näiteks sellest, millised tervisehädad olid maetuid kimbutanud või kuivõrd rasket füüsilist tööd nad olid teinud. Luuproovide isotoopanalüüsid peaks omakorda näitama sedagi, mida kadunukesed elu viimastel aastatel olid söönud: kas taimset või loomset toitu. Kuna vanimad päästekaevamistel leitud matused pärinevad arvatavasti koguni 800 aasta tagusest ajast, on niisugused luu-uuringud omamoodi aken, mille kaudu saab uurida tollaste inimeste tervist ja toitumist.
/nginx/o/2023/12/22/15795190t1he3fe.jpg)
Teisalt kõnelevad sajanditetaguse aja ja kommete kohta nii mõndagi hauapanused. Martin teab rääkida, et välitööde käigus välja puhastatud haudadesse oli lahkunutele kõige sagedamini kaasa pandud nuge: neid leiti viis. Kolme maetu juurest tuli välja vöörõngaid ja pandlad, ühel juhul oli hauas luust nõelakoda. Viimasega sai vööl kaasas kanda õmblusnõelu. Ühe naise kaelas oli väikestest helmestest kee ja tema rindkerelt leiti ka teravate vaheliti otstega sõrmus.
Leidude poolest oli eriti tähelepanuäärne ühe noore täiskasvanud naise matus. Tema rindkerelt leiti rauast nõel, kaela ümbert väikestest helmestest kee ning kukla tagant ehtenõel, mille küljes oli säilinud juuksesalk. Samaväärset huvi äratas üks noor täiskasvanud mees, kelle rindkere vasakul poolel oli väike kandiliste nuppotstega hoburaudsõlg, parema puusa juures nuga ning vööpiirkonnas kaks rauast vöörõngast ja pannal.
Aga tuleme päästekaevamiste viimase päeva tegemiste juurde tagasi. Nimelt, M 16 järel tuleb välja puhastada veel kaks luustikku: M 14 ja M 15. Kui neid lõpuks õhtuhämaruses karpidesse tõstma hakkame, on kaeveala eraldava aediku taha uudistama kogunenud teetööliste hord, ootamisest juba kärsituks muutunud. Neil on käsk kohe, kui väljakaevamised on lõppenud, teelõigul masinad tööle panna. Ja enne kui päris pimedaks läheb, sõidabki mürinal kohale buldooser, mis lükkab uuringuteks süvendatud teelõigu paksu liivakihi alla.
/nginx/o/2021/03/05/13665065t1h1d11.jpg)
Lugu ilmus ajakirja Horisont detsember-jaanuar numbris.