/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2023/11/24/15740113t1h5cee.png)
2015. aastal käis David Hole Austraalias Melbourne'i lähedal Maryborough regionaalpargis jalutuskäigul.
Tal oli kaasas metallidetektor ja ta avastas midagi üpriski ebatavalist – punakat värvi väga raske kivi, mis oli kergelt kollase savi sisse vajunud.
Ta viis selle koju ja proovis kõike, et seda avada. Ta oli kindel, et kivi sees on kullatükk, sest Maryborough park on Goldfieldsi piirkonnas, kus Austraalia kullapalavik 19. sajandil haripunkti saavutas.
Kivi avamiseks proovis David Hole kivisaagi, nurklihvijat, puuri ja isegi happega üle valamist. Kahjuks ei suutnud isegi haamer mõra sisse teha. Seda sellepärast, et see polnudki kullatükk.
Hole sai aastaid hiljem teada, et tegemist oli hoopiski haruldase meteoriidiga.
«Sellel oli vormitud ja lohuline välimus,» ütles Melbourne'i muuseumi geoloog Dermot Henry ajalehele The Sydney Morning Herald.
«See tekib siis, kui meteoriidid läbi atmosfääri tulevad. Nad sulavad väljastpoolt ja atmosfäär kujundab need veidi ümber.»
Kuigi Davidil ise «kivi» avamine ei õnnestunud, oli ta siiski väga uudishimulik ning viis «kullatüki» Melbourne'i muuseumi tuvastamisele.
«Ma olen näinud palju kive, mida inimesed meteoriidiks peavad,» ütles Henry.
Pärast 37 aastat muuseumis töötamist ja tuhandete kivimite uurimist, ütles Henry, et ainult kaks kivi on osutunud tõelisteks meteoriitideks.
«Kui te näete Maal sellist kivi ja korjate selle üles, ei tohiks see liiga raske olla,» selgitas Melbourne'i muuseumi geoloog Bill Birch ajalehele The Sydney Morning Herald.
/nginx/o/2023/11/24/15740120t1h743e.png)
Teadlased avaldasid oma uuringu teadusajakirjas Proceedings of the Royal Society of Victoria, kus nad kirjeldasid 4,6 miljardi aasta vanust meteoriiti, millele nad panid nimeks Maryborough selle leiukoha lähedal asuva linna järgi.
David Hole’i leitud meteoriit kaalub lausa 17 kilogrammi ja pärast teemantsae kasutamist, et väike viil välja lõigata, avastasid teadlased, et selle koostises on suur rauasisaldus. See tähendab, et see kivim on H5 kondriit.
Lahti lõigatuna on selles näha ka pisikesi kristalliseerunud metalliliste mineraalide osakesi, mida nimetatakse kondriteks.
«Meteoriidid on odavaim viis kosmoseuuringuteks. Nad viivad meid ajas tagasi ja annavad vihjeid meie päikesesüsteemi (sealhulgas Maa) vanuse, tekke ja keemia kohta,» ütles Henry muuseumi pressiteates.
Mõned meteoriidid annavad võimaluse visata pilk meie planeedi sügavale sisemusse. Mõnes meteoriidis on «tähetolmu», mis on isegi vanem kui meie päikesesüsteem, mis näitab meile, kuidas tähed tekivad ja arenevad, et luua perioodilisustabeli elemente.
«Teised haruldased meteoriidid sisaldavad orgaanilisi molekule, nagu aminohapped, mis on elu ehituskiviks.»
/nginx/o/2023/11/24/15740225t1he261.png)
Kuigi teadlased ei tea veel, kust meteoriit pärineb ja kui kaua see võis Maal olla, on neil mõningaid oletusi.
Meie päikesesüsteem oli kunagi keerlev tolmu- ja kondriitkivide hunnik. Lõpuks tõmbas gravitatsioon suure osa sellest materjalist planeetidena kokku, kuid ülejäägid sattusid enamasti asteroidivöösse.
«See konkreetne meteoriit on suure tõenäosusega pärit Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidivööst ning selle on sealt välja lükanud mõned asteroidid, mis üksteise otsa põrkuvad. Ühel päeval jõudis see Maale,» rääkis Henry.
Süsinikdateerimine viitab sellele, et meteoriit on olnud Maal 100-1000 aastat. Aastatel 1889-1951 toimus mitmeid meteoorivaatlusi, mis võiksid olla vastavuses antud meteoriidi saabumisega Maale.
Teadlased väidavad, et Maryborough meteoriit on palju haruldasem kui kuld, mistõttu on see teadusele palju väärtuslikum. See on üks 17 meteoriidist, mis Austraalias Victoria osariigis kunagi registreeritud on, ja see on suuruselt teine kondriitne mass pärast 2003. aastal avastatud tohutut 55-kilogrammist meteoriiti.
«See on alles 17. Victoriast leitud meteoriit, kuid kullatükke on leitud tuhandeid,» ütles Henry.
«Sündmuste ahelat vaadates on üsna «astronoomiline», et see üldse avastati.»