:format(webp)/nginx/o/2023/11/17/15725303t1h7369.jpg)
Hea filmi või raamatu aluseks on sageli tugevaid vastandusi pakkuv süžee. Christopher Nolani filmis «Oppenheimer» (ilmselt on paljud seda näinud; kes ei ole, siis võtke seda kui eetikakoolituse soovitust) joonistub välja intrigeeriv konflikt teaduse edendamise ja eetiliste valikute vahel.
Film paneb vaataja mõtlema, miks on lubatud arendada aatompommi, kuid vesinikpommi arendamisele tuleb vajutada pidurit. Miks on 110 000 surma aktsepteeritav teaduse revolutsiooni hinnana, kuid sellest üle minna tundub eetiliselt lubamatu?
Sarnaseid küsimusi võiks filmi põhjal esitada veel palju.
Peategelase prototüüp, Ameerika Ühendriikide füüsik Julius Robert Oppenheimer (1904–1967) oli kahtlemata geniaalne teadlane. Kuid ta seisis vastamisi mitte ainult teaduse küsimustega, vaid ka vastutuse ja eetiliste dilemmadega, eriti võidurelvastumise kontekstis. Pärast esimest edukat tuumapommikatsetust olla Oppenheimer tsiteerinud «Bhagavadgītā» püha teksti, öeldes: «Minust on saanud Surm, maailmade hävitaja (Now I am become Death, the destroyer of worlds).»
Miks rääkida Oppenheimerist nii põhjalikult, kui teemaks on teaduseetika? Tuumapommi arendamise lugu toimib suurepärase näitena sellest, kuidas teadus, sealhulgas puhtteoreetiline teadus, ei eksisteeri iseseisvalt. Juba Francis Bacon (1561–1626) rõhutas, et teaduslik teadmine peab olema inimkonnale kasulik. Nii teadlase tegevus kui ka teadustulemuste rakendamine leiavad aset kindlas sotsiaalses kontekstis ja sellel on oluline mõju inimestele, ühiskonnale ja riigile ning mõnikord kogu maailmale tervikuna.
Teaduseetika ei erine põhimõtteliselt teistest eetika valdkondadest, mis käsitlevad küsimust õigest ja õiglasest käitumisest. Teaduseetika keskendub õigele käitumisele teadustegevuses. Õige ja õiglane käitumine peaks eelkõige vältima ohtu, ära hoidma kahju ja maksimeerima kasu uuritavatele ja laiemalt ühiskonnale.
«Privaatsust ja võrdset kohtlemist saab kõige tõhusamalt tagada, järgides anonüümsuse, konfidentsiaalsuse ja teadliku nõusoleku põhimõtteid.»
Selliselt on iga teadusuuring nagu jäämägi, kus pealispinnalt nähtavad andmed ja eetikaga seotud küsimused moodustavad vaid väikese osa teadusuuringu tervikpildist. Näiteks kui mõtleme kasudest, siis teaduslikult kõrgetasemeliste ja praktiliselt väärtuslike teadustulemuste saamisele on eelnenud mahukas ettevalmistav töö. Kui mõtleme kahjudele, siis üksiku väärkasutuse tagajärjel võivad kannatada andmesubjektid, uurimisvaldkonna maine võib saada kahjustatud ning inimeste isiklik karjäär rikutud.
Tänapäeval on eetilisest aspektist teaduse hindamine muutunud palju keerukamaks kui 80 kuni 100 või isegi paarkümmend aastat tagasi. Varem hinnati eelkõige meditsiiniuuringute läbiviimise eetilisi riske ja selles juhinduti inimuuringute eetika põhimõtetest, mis tulenesid Helsingi deklaratsioonist. See rõhutab, et teadusuuringud peavad austama igat indiviidi, tagama enesemääramisõiguse ja andma uuritavatele võimaluse teadlikult otsustada, kas nad soovivad uuringutes osaleda.
Lisaks üksikisiku heaolule ja ühiskondlikule kasule tuleb teadusuuringute kavandamisel arvesse võtta keskkonna kaitsmist, samuti peame olema teadlikud uuringutega seotud majanduslikest ja poliitilistest kasudest ja võimalikest kahjudest. Kui kaalume kasusid ja kahjusid, siis sageli ristuvad vastandlikud eesmärgid ja huvid, mis muudab teadusuuringute eetiliste aspektide hindamise keeruliseks.
Enamik institutsionaalseid juhiseid ja koodekseid käsitlevad uuringu eetilisi küsimusi protseduuriliselt. See lähenemine on väga väärtuslik, kuid eeldab, et eetilist käitumist saab mõõta ja standardiseerida üheselt. Helsingi deklaratsiooni mõjutusel ja meditsiinieetika pärandina on sellise protseduurilise eetika alustalaks arusaam, et inimõigusi, näiteks privaatsust ja võrdset kohtlemist, saab kõige tõhusamalt tagada, järgides anonüümsuse, konfidentsiaalsuse ja teadliku nõusoleku põhimõtteid. Need on äärmiselt olulised põhimõtted, mida tuleb kindlasti järgida uuringute kavandamisel ja läbiviimisel, et vältida kahju.
Teisalt on protseduuriline eetika saanud kriitikat, sest sageli on iga päev esile tulevad eetilised küsimused ja dilemmad keerukad ega allu lihtsatele paberil sõnastatud reeglitele ja standarditele. Hea ja eetilise teaduse tegemine nõuab igalt teadlaselt, igalt uuringuprojektis osalejalt teadlikkust ja oskust näha eetilisi riske ja karisid.
/nginx/o/2023/11/17/15725352t1h2ec2.jpg)
Keerukate dilemmade ja mitte kuigi kerge reguleeritavuse tõttu on teaduseetikat sageli nimetatud piiriobjektiks. Erinevad arusaamad sellistest mõistetest, nagu «andmed», «teave», «võim», «võrdsus», «usaldus» ja «õiglus», näitavad, kuidas eetikat võidakse erinevates kontekstides erinevalt tõlgendada.
Samas on alati olemas kindlad piirid, mida ei tohi ületada ja kus nulltolerants kehtib, kuid need piirid sõltuvad konkreetsest uurimismetoodikast, küsimusest ja kontekstist.
Eetika kui piiriobjekt ei ole tehnoloogiliste uuenduste uurimisel mitte ainult pingete ja piiride tähistaja eri meetodite ja seisukohtade vahel, vaid see peegeldab ka vajadust koostöö ja ühiste arusaamade loomise järele. Eetika kui piiriobjekt võimaldab dialoogi ja koostööd eetiliste dilemmade lahendamisel ning aitab luua ühist arusaama vastuolulistest eetilistest küsimustest.
Eetika kui piiriobjekt võimaldab dialoogi ja koostööd eetiliste dilemmade lahendamisel ning aitab luua ühist arusaama vastuolulistest eetilistest küsimustest. Eetika mõistmine piiriobjektina on eriti oluline tehnikaülikoolis, kus interdistsiplinaarsed uurimismeeskonnad, mis hõlmavad inseneeriat, arvutiteadusi, sotsiaalteadusi ja filosoofiat, töötavad koos, et leida vastuseid pakilistele küsimustele, arendavad ja testivad tehnoloogiliselt uudseid lahendusi ning hindavad nende tagajärgi inimestele ja ühiskonnale.
Arvamuslugu ilmus algselt Tallinna Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.