Ajaloo iroonia ehk Orbáni taasilmumine (2)
/nginx/o/2023/11/15/15722651t1h2c85.jpg)
17. november 2023, 17:23
/nginx/o/2023/11/17/15726257t1h8d9c.jpg)
- Kui keiser keeldus maksmast, pakkus relvameister oma teeneid sultanile.
- Hiiglasliku suurtüki osade transportimiseks läks vaja 60 härga ja 400 meest.
- 15–20 tonni kaalunud imerelvale võis tema esimene tööpäev jääda ühtlasi ainsaks.
Viieteistkümnes sajand oli Euroopa jaoks uhke aeg – reformatsiooni esimesed idud, renessanss ehk teaduse ja kunsti õidepuhkemine, suured maadeavastused. Keskaeg kärises igast õmblusest. Sellesse sajandisse jääb ka millenniumi suurim geopoliitiline katastroof, kui parafraseerida kedagi Putini-nimelist vene meest. Nii monumentaalne sündmus, et seda loetakse paljude ajaloolaste poolt keskaja lõpuks. Konstantinoopoli vallutamine 29. mail 1453 türklaste poolt. Rooma impeeriumi pärija ehk Bütsantsi keisririigi hukk. Juba siis tegutses omalaadi lammutajana Orbán, kes pakkus oma hävitamiseteenuseid aga neile, kes enim maksid.
Aastal 324, pärast Lääne- ja Ida-Rooma riigi taasühinemist, muudeti muistne Euroopat ja Aasiat eraldava väina ääres asuv Byzantioni linn uueks impeeriumi pealinnaks ning keiser Constantinus Suur andis linnale nime Nova Roma (Uus Rooma). 330. aastal nimetati linn ümber Konstantinoopoliks ning pühendati Constantinus Suurele.
/nginx/o/2023/11/17/15726265t1hc2d6.jpg)
Konstantinoopolit peetakse kristlik-õigeuskliku tsivilisatsiooni hälliks ja keskuseks. Linn sai kuulsaks oma arhitektuurišedöövrite poolest, nagu Hagia Sophia katedraal, keiserlik palee, hipodroom, Kuldvärav ja palju muud. Andekad insenerid olid loonud silmapaistvalt eesrindliku ja keeruka veevärgi. Linnas oli lugematuid rikkusi ja kunstiaardeid. Konstantinoopoli ülikool asutati 5. sajandil ning selle tiiva all tegutses tohutu raamatukogu.
/nginx/o/2023/11/17/15726287t1h3d45.jpg)
Linnal oli umbes 20 kilomeetrit müüre (maapoolsed müürid 5,5 kilomeetrit, merepoolsed müürid Kuldsarve lahe ääres 7 kilomeetrit, mereäärsed müürid Marmara mere ääres 7,5 kilomeetrit). Neid võimsaid ja keeruka konstruktsiooniga linnamüüre on peetud nii antiikaja kui ka 15. sajandi Euroopa ühtedeks tugevamateks ja suurepärasemateks kaitserajatisteks.
Uue Rooma huku algus
/nginx/o/2023/11/17/15726279t1hf873.jpg)
1453. aasta 5. aprillil saabus 21-aastane sultan Mehmed II oma vägedega Konstantinoopoli alla ja piiras selle sisse. Jõud olid ebavõrdsed: kaitsjaid leidus kõigest 7000 mehe ringis (rahvast linna kokku umbes 50 000), piirajaid seevastu 50 000 – 80 000 meest. Linnamüürid olid võrdlemisi heas korras, neid oli hiljuti parandatud, mistõttu kaitsjad lootsid vastu pidada kuni abivägede saabumiseni kristlikust Euroopast. Lootus polnud päris alusetu – näiteks Veneetsiast oli pärast kõhklusi ja venitamist teele saadetud laevastik. Paraku jäi see hiljaks, jõudes kohale alles juunikuu teisel poolel. Liiga vähe, liiga hilja.
Katoliiklik Euroopa oli lõhestunud ega võtnud Osmani türklaste ohtu vajaliku tõsidusega. Ristisõdade õhin oli jahtunud, ka ei peetud õigeusklikke kreeklasi päris omadeks. Inglismaa ja Prantsusmaa olid hõivatud Saja-aastase sõja viimase vaatusega, paavstil olid näpud põhjas, Saksa-Rooma keisririik aga nõrk, killustunud ning koormatud sisemiste probleemidega. Tänapäeva geopoliitilist slängi kasutades ei tahetud türklasi ka liialt provotseerida. Nii mõnedki mõtlesid, et mis seal ikka, kauge ja võõras mure.
/nginx/o/2023/11/17/15726731t1hf4f8.jpg)
Eksiti muidugi rängalt – Konstantinoopoli vallutamine avas türklastele rohelise tee Balkani hõivamise lõpuleviimiseks ning edasitungiks põhja ja loode suunas. Juba 1456. aastal olid türklased Belgradi piiramas, 1526. aastal vallutasid nad Buda, 1529. aastal piirasid esimest korda Viini. Märkimisväärne osa Euroopast langes sajanditeks moslemite võimu alla. Seda suppi helbitakse senini, näiteks endise Jugoslaavia aladel.
Rahal ei ole rahvust
Konstantinoopoli piiramisel kirjutas oma nime süsimustade tähtedega Euroopa ajalukku üks mõistatuslik mees Ungarist, kelle nimi oli Orbán. Tal oli silmapaistev roll nn Teise Rooma vallutamisel ja 1000-aastase impeeriumi purustamisel.
Enne Konstantinoopoli piiramist oli teada, et türklased suudavad valada keskmise suurusega suurtükke, kuid nende tegelik arsenal tuli kaitsjatele halva üllatusena. Türklased kasutasid piiramisel kokku erinevatel hinnangutel 12 kuni 62 suurtükki. Aga üks neist oli tolleaegne imerelv, tehnoloogia viimane sõna – hiigelsuurtükk ehk bombard, pommiheitja – mille valas türklaste jaoks ungarlasest relvameister Orbán (mõned on arvanud, et tegu oli hoopis sakslasega). Relv oli 27 jalga (8,2 meetrit) pikk, kaalus 15–20 tonni ja suutis tulistada 600 naela (270 kilogrammi) kaaluva kivikuuli rohkem kui miili (1,6 kilomeetri) kaugusele.
Relvameister Orbán oli nähtavasti ahne mees, ta püüdis aasta enne piiramist oma teeneid pakkuda Bütsantsi viimasele keisrile Konstantinos XI Palaiologosele, kuid too oli liiga vaene, et suurt palgasoovi täita. Orbán lahkus Konstantinoopolist ja astus hoopis sultan Mehmed II teenistusse. Sultan varustas Orbánit heldelt kõige vajalikuga ja kolme kuuga oli kolossaalne suurtükk valmis. Arvatavasti valati see pronksist. Relv oli väga nutika konstruktsiooniga – koosnes kahest osast, millest üks oli sokliga ja teine soklipesaga, ühte osasse käis ümmargune kivikuul ja teise püssirohulaeng. Osi transporditi eraldi ja kruviti kokku alles sõjaväljal. Väidetavalt vajati massiivsete detailide transpordiks 60 härga ja 400 meest.
Tänapäeva standardite järgi oli imerelva kasutamine hirmus kohmakas – laadimine võttis kolm tundi, kivist kahurikuulide valmistamine oli korralik peavalu ning väidetavalt varises suurtüki toestamiseks ja sihtimiseks ehitatud puitkonstruktsioon lasuga kaasneva tohutu tagasilöögi mõjul kokku ja tuli iga kord uuesti püstitada. Suurtüki toru pidi pärast lasku jahutama sooja õliga, kuna külm õhk võinuks tekitada pragusid. Päevas suudeti kokku teha nii umbes kolm lasku.
VAATA VIDEOT: Nii tulistati keskaegsest kahurist.
Selles videos olev kahur on mõõtmatult väiksem Orbáni müürilammutajast, aga ometi on sellel sama põhimõte: püssirohi pannakse koos plahvatuskambriga kahuritoru taha. Orbáni kahur koosnes samuti kahest osast ja tagumisse, mis keerati vindiga esimese osa taha paigutati samuti püssirohi.
Aga relv tegi oma mõrvarlikku tööd hästi, mängides võtmerolli Konstantinoopoli kaitserajatiste ehk nn Theodosiuse müüri purustamisel, mis võimaldas türklastel sisse tungida ja linna vallutada. Saatuslik suurtükk ei ole meie päevini säilinud. Mõnede allikate järgi purunes see juba oma ohvriks oleva linna tulistamise käigus.
VAATA VIDEOT:
Inglise kodusõja ajal valatud mortiir, väiksem ja hilisem kui Orbani kahur, aga annab aimu, kuidas sellised masinad toimisid.
Nimemaagia vari
Relvameistergi ei elanud piisavalt kaua, et oma loomingu triumfi näha – on andmeid, et ta hukkus piiramise käigus, kui lõhkes ühe väiksema suurtüki toru, mis tollase metallurgia taseme juures oli tavaline nähtus. Orbáni suurtüki väljanägemisest annab aimu tänini säilinud Dardanellide suurtükk, mis on valmistatud 1464. aastal ungarlase meistritöö eeskujul. Seda võib soovi korral nimetada linna kättemaksuks oma hävitamise eest, kuna lõpp kujunes jubedaks – tapatalgud, rüüstamine ja häving. Vapralt võideldes langes ka viimane Bütsantsi keiser Konstantinos XI.
Mida see lugu jutustab? Ajaloo iroonia on peen, nime maagia tohutu. Igaühele oma Orbán – kes purustas raha eest Konstantinoopoli müürid, kes kotib koos Recep Tayyip Erdoğaniga Rootsit ning unistab lääne kristlikust taassünnist koos sõbrameeste Xi Jinpingi ja Vladimir Putiniga. Millest unistas 15. sajandi Orbán, pole kahjuks võimalik küsida.