/nginx/o/2023/07/17/15460372t1haa78.jpg)
/nginx/o/2023/11/10/15711874t1h30fb.png)
Tuleb välja, et kiviaja inimesed pidasid Euroopas väikesemahulisi sõdu enam kui 5000 aastat tagasi. Konfliktid leidsid aset ammu enne võimsate riikide teket selles piirkonnas.
Tõendid pärinevad Põhja-Hispaania matmispaigast leitud sadade inimjäänuste analüüsist. Tuvastati, et enamus on meeste luud ja paljudelt inimjäänustelt leiti tõendeid pussitamise ja muu sarnase trauma kohta, mis viitab sellele, et leitud inimesed olid sõdalased.
«See matmispaik on liiga suur. Seetõttu ei saa me pidada siin juhtunud konflikte lihtsalt kogukonna-siseseks,» ütles Oxfordi ülikooli professor Rick Schulting. Ta selgitab, et konflikti suur ulatus viitab pigem varajasele sõjapidamisele, mitte lihtsalt inimestevahelistele konfliktidele või kokkupõrgetele.
Kõnealune koht on kalju sees olev varjend, mis asub Põhja-Hispaania orus nimega San Juan ante Portam Latinam. See leiti juhuslikult 1985. aastal, kui buldooseriga tööd tehes inimjäänused avastati. Luude radiosüsiniku dateerimine viitab sellele, et laibad maeti sinna Euroopa neoliitikumi perioodil, ajavahemikus 3380-3000 eKr.
San Juan ante Portam Latinami pindala on umbes 20 ruutmeetrit. Sellelt väikeselt alalt leidsid teadlased suures koguses inimluid. Nende hulgas on 90 täielikku skeletti, enam kui 200 osalist skeletti ja tuhandeid eraldi luid. Samuti oli palju kivist relvi, sealhulgas terasid, nooleotsi ja kirveid. Paljudel luudel olid vigastuste jäljed ja kuna need olid kõik kokku visatud, arvati algul, et selles kohas on veresauna tagajärjel tekkinud inimjäänused.
/nginx/o/2023/11/10/15711877t1h59c7.png)
Schulting ja tema kolleegid analüüsisid säilmeid uuesti süstemaatiliselt. Nad ütlesid, et San Juan ante Portam Latinam ei ole ilmselt veresaun, vaid pigem tõend püsivast konfliktist, mida juhtisid peamiselt noored mehed – ehk teisisõnu on antud massihaud sõjapidamise paik.
Teadlased järeldavad, et massihauda on maetud vähemalt 338 inimest. Neist vähemalt 23 protsendil on nähtavad vigastused: see on üks suurimatest vägivaldsetest sündmustest eelajaloos. Haavade hulgas on 65 paranemata ja 89 paranenud vigastust, mis viitab pikaajalisele konfliktile. Suurem osa vigastustest oli tingitud kirve-, nuia- või kivihoobist (Scientific Reports).
«See on väga hoolikas ja põhjalik uuring,» ütles Ühendkuningriigi Bournemouthi ülikooli professor Martin Smith.
Meessoost isikuid, eriti noori, on rohkem, kui valimatu veresauna puhul eeldada võiks. 153 isikust, kelle sugu oli võimalik hinnata, olid 70 protsenti mehed. Peaaegu 45 protsendil neist olid nähtavad vigastused, võrreldes peaaegu 24 protsendiga naiste jäänustest. Lisaks leiti liigitatavate säilmete hulgas 97,6 protsenti paranemata vigastustest meeste skelettidelt.
Schulting ja tema kolleegid väidavad, et see viitab meeste poole kaldu olevale sõdalaste klassile, mida leidub paljudes ühiskondades.
«"Pole kahtlustki, et see juhtus laiaulatuslikult ja tõenäoliselt on see pigem rühmadevaheline kui grupisisene,» ütles Ühendkuningriigi Edinburghi ülikooli dr Linda Fibiger.
Me ei saa kindlalt teada, miks konfliktid seal toimusid, kuid Schulting ütles, et mõned vihjed on olemas. Tundub, et oru põhjas ja lähedal asuval jalamil elavatel inimestel olid olnud veidi erinevad toitumisharjumused ja matmistavandid. «See annab meile aimu sellest, et seal olid olemas erinevad poliitilised kogukonnad, erinevad sotsiaalsed kogukonnad, kes elasid üksteisele üsna lähedal,» ütles ta.
Teadlased leidsid ka tõendeid alatoitumise ja muude halbade tervisenäitajate kohta. «See võis olla stressirohke periood,» ütles Fibiger.
«See artikkel täiendab meie arenevat pilti varasest neoliitikumist kui märkimisväärse stressi ajast, mis on tõenäoliselt seotud kasvava ebavõrdsuse ja ühiskonna struktuuri muutustega,» ütles Smith.
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Annika Helena Siimon.