Pole paremat asja kui lendav vaip
/nginx/o/2018/09/14/11416186t1hd067.jpg)
9. november 2023, 21:32
Akadeemik Peeter Saari kirjeldab muinasjutulis-libateaduslikke ja tõsiteaduslikke katseid ületada ülemaailmne gravitatsioon.
Lendav vaip on igatahes parem kui lennuk. Ta ei mürise, ei tarbi fossiilkütuseid, ega erita tsee-oo-kahte. Vaip on üldse igatepidi öko ja keskkonda säästev – ei vaja maad lennuväljade alla ega metallide kaevandamist. Natuke nörritav võib loomade õiguste seisukohalt olla asjaolu, et vaiba valmistamiseks vajaliku lõnga saamiseks pügatakse vaeseid lambaid. Kuid see puudus on ületatav, kui leitakse arendustöödele raha asendamaks vill õlgede või rohuga. Eriti peaks lendav vaip vaimustama antirassiste, antikolonialiste jt – ühesõnaga, progressiivset haritlaskonda, sest selle idee pärineb Lähis-Idast islami kultuuri kuldsest ajastust, seevastu lennuki leiutasid Läänes valged mehed aastasadu hiljem. Erinevalt lennukireisist tuleb joogid vaibale muidugi ise kaasa võtta, kuid seegi on pigem pluss kui puudus.
Vastus küsimusele – mis vägi tõstab vaiba hõljuma – on ilmne. Allah on kõikvõimas, on ju? Järelikult saab ta ka raskusjõust jagu. Kui vaid usk piisavalt tugev on!
Aga läheneme küsimusele teaduslikult. Ilmselt peab vaip varjestama Maa gravitatsioonivälja tema peal sõitjate eest. Täpsemalt, seda peab tegema tema alumine, ütleme nanomeetri paksune pinnakiht, sest ka vaip ise peab mitte tundma raskusjõudu. Elektri- ja magnetväljade varjestamine on hästi tuntud igapäevane asi. Näiteks propageeritakse «targa» autovõtme panemist metallkasti, et vargad ei saaks selle koodi välja peilida läbi majaseina. Tegelikult tõhusam on võtme signaalisaatja lihtsalt välja lülitada vastava nupuvajutuskombinatsiooniga, kui selline võimalus olemas.
Miljonieurone auhind ootamas
Kuna ei vask ega raud, ei hõbe ega kuld erinevalt elektriväljast ei varjesta raskusvälja eest, on juba üle saja aasta otsitud materjale, mis võiks seda teha. Ühtlasi on välja mõeldud igasuguseid mehhanisme ja seadmeid antigravitatsiooni tekitamiseks. Eriti aktiviseerusid varem eelkõige ulmekirjanduse temaatikasse kuulunud uuringud pärast Teist maailmasõda. Nii näiteks asutas Ameerika suurinvestor Roger Babson 1948. aastal gravitatsiooniuuringute sihtasutuse, mis tänapäevani tegutseb Wellesleys Massachusettsi osariigis. Väidetavalt, tuginedes paljudele leketele ajakirjandusse, arendas US Air Force 1950ndail ulatuslikku programmi gravitatsiooni varjestamise meetodite leidmiseks. 1984. aastast töötab Starburst Foundation (https://starburstfound.org/), mille põhilisteks uurimisaladeks on lisaks gravitatsioonikontrollile galaktika superlained ja sub-kvantfüüsika, nagu kirjas nende veebis.
1992. aastal avaldas tollal Tampere Tehnikaülikoolis töötanud vene keemiainsener Jevgeni Podkletnov tunnustatud teadusajakirjades mitu artiklit, kus kirjeldati kuidas tema leiutatud seade kiirelt pöörleva ülijuhist keraamilise kettaga vähendab raskusjõudu ja esitati efekti seletuseks loodud nn kvantgravitatsiooniteooria.
Podkletnovi tööd gravitatsiooni varjestamisest leidsid kajastamist paljudes meediaväljaannetes, ja ka 2002. aastal Postimehes artiklis «Boeing trotsib gravitatsiooni».(https://maailm.postimees.ee/1954489/boeing-trotsib-gravitatsiooni).
Venemaa - imede põld
Venemaa valitsuse preemia laureaat Vladimir Leonov on loonud uue fundamentaalse nn Superühenduse füüsikateooria ning leiutanud antigravitatsioonilise nn kvantmootori, mis 2014. a. katsetuste kohaselt olevat enam kui 5000 korda efektiivsemad rakettmootoritest.
Allakirjutanul on USAst ostetud pooltuhat lehekülge paks raamat «Antigravitatsioonilise tõukejõu saladused» aastast 2008s, autoriks Starburst Foundation’i asutaja ja president, füüsikakraadi omav Paul LaViolette. See paljude jooniste ja viidetega teos annab ülevaate enamikust raskusjõuületamise katsetest, alates ülemöödunud sajandil Nikola Tesla poolt tehtuist. Eriti toob ta esile Podkletnovi uuringuid ning maailma suurima lennukitootja Boeingu salajast programmi nende rakendamiseks. Ühtlasi kritiseerib autor antigravitatsiooni võimalikkust eitavaid teadlasi, kes igati takistavat, nagu muidugi ka sõjaväelased oma uuringute salastamisega, inimkonda helgesse tulevikku viiva tehnoloogia arendamist.
1998. aastal asutas Michael Göde Waldaschaff’is Saksamaal omanimelise sihtasutuse gravitatsiooni-uuringuteks. Sihtasutus on välja pannud 1 miljoni eurose auhinna, st suurema kui on Nobeli preemia, väljamaksmiseks sellele, kes realiseerib katse, milles «vähemalt 20 grammine objekt, hõljub (leviteerib) ühe või rohkem minutit umbes 10 cm kõrgusel toest» nagu on kirjas sihtasutuse kodulehel (https://goede-stiftung.org/en/goede-award), kus saab ka täita vormi auhinnataotluse esitamiseks.
Taome raskusjõu relvadeks
Podkletnovi järgi tekib tema seadmes «suunatud gravitatsiooniline impulss»., mida saaks rakendada teadagi milleks. Käesoleva sajandi alguses huvitus USA Kaitseministeeriumi alluvuses olev Kaitseluureagentuur vene füüsiku Mihhail Herzenshteini nimelisest sarnasest efektist, milles gravitatsioonilained tekkivat elektromagnetlainete läbiminekul ülitugevast magnetväljast. Agentuur tellis ka uuringud Kalifornias asuvalt erafirmalt GravWave, mis on pühendunud gravitatsioonilainete genereerimisele ja rakendamisele.
Venemaa kaitseministeeriumi hallatav televõrk Zvezda teatas 4. juunil 2019 vene teadlaste uusimast väljatöötlusest relvastuse alal, mis «võimeline muutma sõjapidamist». See Leonovi väljatöötlustel põhinev relv nimega «graser» genereerivat suunatud gravitatsioonilaineid, mis hävitavat igasuguseid objekte maa peal, kosmoses ja vee all. Võimalik, et just seda pidas silmas Putin, kui ta hiljuti rääkis Venemaa saavutustest uutel füüsikaprintsiipidel töötava, analooge mitte omava relvaliigi loomisel.
Mida aga ütleb see neetud füüsika?
Teatavasti samamärgilised elektrilaengud tõukuvad, nagu ka samanimelised magneti poolused. Seega saame nad panna hõljuma? Saame, aga vaid siis, kui mingi piire, torujas sein vms hoiab neid üksteise kohal. Vabas ruumis hõljuma pandud magnet keerab ennast kohe ringi ja kukub alloleva magneti külge. Earnshaw'i teoreem ütleb, et võimatu on sättida elektrilaenguga kehi ruumis nii, et ükski neist jääks teiste suhtes tasakaalu hõljuma e. leviteeruma. Teoreem kehtib kõigi jõudude puhul, mis sõltuvad pöördvõrdeliselt kauguse ruudust, seega siis ka gravitatsiooni puhul, milles ükskõik millisest ainest massid on «laenguiks», mis on ainult positiivsed ja pealegi ainult tõmbuvad. Einsteini üldrelatiivsusteooria kohaselt raskusjõud polegi «päris» jõud vaid aegruumi geomeetria ilming. Eks katsuge jagu saada ruumi enda kõverusest! Neil põhjustel on mõistetav, miks füüsika eitab mitte ainult gravitatsiooni varjestamise võimalikkust vaid üldiselt ka elektri- või magnetvälja abil raskusjõu kompenseerimist nii, et massiga objekt saaks energiat kulutamata vabalt leviteerida nagu lendav vaip. Aga magnetpadjal rongid, mis sõidavad paljudes maades? Aga video 23. oktoobri Postimehes, kus pöörlevasse trellipadrunisse pandud magnet hõljutab õhus teist magnetit?
Näiteks juba 1933. aastal saksa füüsiku Meissneri avastatud nähtus, et magnet leviteerib ülijuhtivaks külmutatud aluse kohal.
Veelgi enam, Internetis on hulganisti leida pilte ja videosid, kuidas elav konn, rohutirts või hiir hõljub tugeva magneti pooluse kohal. Ehk on need petupildid? Ei, siin on põhjuseks diamagnetism – mõnedele ainetele omane nähtus, kus väline magnetväli magneedib aine alati vastusuunaliselt välisele väljale, tekitades niimoodi tõukejõu igas asendis. Ka Meissneri efekti saab seletada diamagnetismi terminites. Kuna vesi – ja seega ka iga vett sisaldav elusolend – on diamagneetik, ehkki nõrk, siis piisavalt tugevas magnetväljas saabki olend mõnusalt leviteerida. Saab korraldada asju ka vastupidi – panna püsimagnet leviteerima elusorganismi juures.
Auhinnaraha kopitab
Miks aga on Göde auhind ikkagi välja andmata, ehkki nõutavad tingimused on täidetud mitmetes katsetes ? Aga sellepärast, et kirjeldatud nähtustes pole tegemist antigravitatsiooni vaid pelgalt raskusjõule magnetvälja jõu vastuseadmisega.
See vähene on ka kõik, mida füüsika lubab raskusjõu kompenseerimiseks ilma energiat kulutamata. Täiesti eitab tänapäeva füüsika antigravitatsiooni ja raskusjõu varjestamise võimalust. Gravitatsioonlained küll avastati, kuid nende nõrkus ei luba rääkidagi mingeist sõjalistest rakendustest. Seega füüsika oma tüüpiliste keeluseadustega – I liiki perpetum mobile, mis eimillestki energiat toodaks, samuti II ja III liiki perpetum mobile ja veel hulk toredaid asju on võimatud – tühistab inimeste unistused ja helgeimate peadega leiutajate püüdlused. Keelata tuleks selline keelav ja kasutu teadus, mis vaid kooliõpilasi kiusab! Või vähemalt tutvustada õppureile alternatiivseid vaateid. Marokos levis hiljuti video, mis räägib vajadusest islamiseerida füüsikat. Selle kohaselt moslemid võiksid anda oma panuse religioosselt sõnastatud füüsikateooria, nn islamistliku füüsika – loomisse, et võidelda nende füüsikateooriate vastu, mis loodi koloniaalimpeeriumites nagu Inglismaa, Prantsusmaa, Venemaa, USA jt. Suundumus on juba nähtav. Näiteks on Indoneesias kaks õppejõudu publitseerinud artikli pealkirjaga «Islami väärtuste rakendamine füüsika põhiainetes". Utrechti Ülikooli – ühe vanima Hollandis – teadlane on publitseerinud koos kolleegiga Indoneesiast uurimuse «Koraani füüsika: teaduse islamiseerimine ja selle panus inimkonda.» Millal jõuab Läänegi ülikoolides üha tugevnev väärtuste ümberhindamine Eestimaale?
Epiloog
US Air Force lõpetas juba 1960ndail gravitatsiooni varjestamise uuringud (või salastas need kindlalt?). Jevgeni Podkletnov kutsus oma põhilise publikatsiooni teadusajakirjast tagasi ja teda ei lastavat enam Tampere Tehnikaülikooli uksest sisse. 2002. a. tõestas NASA, et Podkletnovi efekti ei eksisteeri ja Boeing lõpetas tema ideedele tugineva uurimisprogrammi. Venemaa Teaduste Akadeemia on kuulutanud Vladimir Leonovi teooriad libateaduseks ja tema «kvantmootori» ei muuks kui raha väljapetmise vahendiks, milline hinnang on vastukarva Kremlile ja tõenäoselt mõjub halvasti Akadeemia rahastamisele. Eksperdid on näidanud, et Herzenshteini efektil põhinev gravitatsioonilainete generaator või graser peaks vajama kõigi maapealsete energiaallikate toodangut ja seda Universumi elueast pikema aja jooksul, et tekitada laine tühise energiaga suurusjärgus sajamiljardik kilovatttunnist. Termin ’gravitatsiooniline relv’ on kasutusel küll – lihtsalt teatavat liiki lennukipommide ja veealuste miinide kohta, mis laskuvad sihtmärgini raskusjõu mõjul. Paul LaViolette suri 2022. Miljonieurost Göde auhinda pole kellelegi välja maksta…