/nginx/o/2023/02/05/15120204t1h3eab.jpg)
/nginx/o/2023/06/19/15400012t1h95ba.jpg)
Teadlastel on õnnestunud suhelda magavate inimestega. See viis võib avada uusi võimalusi une ja unenägude uurimiseks.
Väikeses uuringus tehti magajatega katse. Neile esitati sõnu ja magajad reageerisid neile naeratuse või kulmu kortsutamisega ning nende vastused olid asjakohased. Nad ei mäletanud hiljem küsitlemisel, mis oli juhtunud.
See on esimene kord, kui selline suhtlus on loodud inimestega, kes ei kuulu nende inimeste hulka, kes suudavad oma unenägusid kontrollida, tuntud kui kirgas unenägu ehk lucid dream. «Need reaktiivsuse aknad võiksid avada tee reaalajas suhtlemiseks magajatega,» ütleb Delphine Oudiette Pariisi Ajuinstituudist Prantsusmaal.
Oudiette'i meeskond avastas selle, arendades viise selgete unenägijatega suhtlemiseks, mida rühm näitas võimalikuna aastal 2021. Esialgsed sihtmärgid olid narkolepsiaga inimesed. See on haruldane haigus, mis võib põhjustada ootamatut uinumist. Need inimesed on rohkem altid kirgastele unenägudele.
Kuid kui teadlased palusid vabatahtlikel, kellel ei ole narkolepsiat ja kes ei näe kunagi kirkaid unenägusid, oma uuringuga liituda, avastasid nad üllatusena, et ka see rühm võib mõnikord uinaku ajal vihjete peale naeratada või kulmu kortsutada, ehkki pikema reageerimisajaga kui kirgaste unenägude nägijad.
Uuringus osales 27 narkolepsiahaiget ja 21 tavalist inimest. Kui osalejad olid ärkvel, palus meeskond neil kuulata salvestisi, kus keegi ütles kas tõelisi või sarnase kõlaga nö vale-sõnu. Iga rühma poolelt paluti kolm korda naeratada, kui nad kuulsid tõelisi sõnu, ja kulmu kortsutada vale-sõnade korral, samal ajal kui teistele öeldi vastupidi.
Järgmiseks ühendati osalejad kahe andurikomplektiga – näo liikumise tuvastamiseks ja ajulainete salvestamiseks, viimast elektroentsefalogrammi (EEG) abil, mis näitab, kas keegi on ärkvel või erinevates unefaasides.
Seejärel tegid osalejad päevauinaku. Kui inimesed uinutasid, mängis meeskond salvestisi vaheldumisi ette vaikse helitugevusega.
Une esimeses etapis, mida nimetatakse N1-ks ja mis kestab tavaliselt umbes viis minutit, andsid narkolepsiata inimesed salvestustele vastuse – olgu see siis õige või mitte – umbes 20 protsenti ajast. Hilisemates unefaasides oli reageerimismäär umbes viis protsenti ja sügavaimas staadiumis nad ei reageerinud üldse.
Uurijad andsid osalejatele teatud tegutsemisruumi, registreerides positiivse vastuse, kui magaja liigutas oma naeratavaid või kulmu kortsutavaid lihaseid kaks korda või rohkem. «Ülesannet oli raske täita isegi ärkveloleku ajal, nii et otsustasime aktsepteerida mis tahes vastust, mis hõlmavad vähemalt kahe järjestikuse lihase kokkutõmbumist,» ütleb Oudiette.
Kui inimesed vastasid, oli nende vastus umbes 80 protsenti ajast õige.
Üldine reaktsioonimäär narkolepsiaga inimestel oli kõrgem, ulatudes 20–65 protsendini.
Meeskond kavatseb nüüd analüüsida EEG-salvestisi, et proovida tuvastada ajulainete mustreid, mis näitavad, millal inimesed reageerivad helide kuulmisele, ütleb Oudiette. «Me võiksime välja töötada tööriistu, et tuvastada, millal need nö aknad reaalajas avanevad, ja siis saaksime esitada küsimusi just sel hetkel.»
«Seda on tõesti tore näha mitte lucid dream-i puhul,» ütleb Jonathan Cedernaes Rootsi Uppsala ülikoolist. «Ma arvan, et see aitab meil une ajal toimuvat paremini uurida.»
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Ly-Marleen Tamme.