/nginx/o/2023/11/08/15705749t1hab76.jpg)
Venemaa sõda Ukraina vastu teeb taaskord selgeks, et kaasaegseid, pikaajalisi sõdu ei saa pidada ilma rahvusvahelise kaubavahetuseta, sest praktiliselt ükski riik pole täielikult isemajandav. Käsitlen seda küsimust Saksamaa näitel teise maailmasõja ajal, kuid pean lühidalt puudutama ka esimest maailmasõda, kuna selle käigus saadi olulisi kogemusi, millest järgmises sõjas õpiti. Samas ei ole oluline ainult kaubandus, vaid ka selle takistamine blokaadide või sanktsioonidega.
Esimese maailmasõja puhkedes ei oodanud keegi pikaajalist sõda, mistõttu polnud ükski sõja osapooltest mitmeaastaseks konfliktiks majanduslikult valmis. Liitlased kehtestasid Saksamaa ja Austria-Ungari vastu mereblokaadi, pärast Osmanite riigi ja Bulgaaria sõtta astumist blokeeriti ka kaubandus nendega. Saksamaa reageeris eelkõige Briti kaubanduse vastu suunatud meresõjaga, alguses ristlejate ja seejärel üha enam allveelaevadega.
Saksamaa oli võimeline end kõigest 70 protsendi ulatuses toiduainetega varustama, mis tähendab, et pärast toiduainete impordi kokkukukkumist valitses sõja teises pooles nälg ja alatoitumus. Seni imporditud toorained, mis ei pääsenud enam blokaadist läbi, tuli asendada. Sõna «ersats» oli kõigile teada ja see on võõrsõnana paljudes keeltes juurdunud. Mingil määral mõjus tasakaalustavalt kaubandus neutraalsete riikidega, nagu Holland, Šveits, Taani või Rootsi. Need riigid võisid kaubelda mõlema poolega ja majanduslikust vaatenurgast olid nad sõja tõelised võitjad. Teised neutraalsed riigid, nagu Hispaania või Portugal, osalesid äritegevuses väiksemas mahus. Intensiivsemaks muutus ka kaubandus liitlastega. Lisaks ekspluateeriti Saksa varustatuse tagamiseks okupeeritud alasid eelkõige Ida-Euroopas. Selleks määrasid Saksa ametkonnad saadustele liiga madalad ostuhinnad ja tootjaid sunniti täitma kindlaid tarnekvoote. Sama süsteemi kasutasid sakslased ka teise maailmasõja ajal ning sarnane lähenemine kujutas endast kuni 1950. aastate keskpaigani nõukogude põllumajanduspoliitika ühte alustaladest.
Sõja seisukohast eriti oluline oli Rootsist pärit rauamaak ja Galiitsiast, mis moodustas osa Habsburgide monarhiast, pärinev nafta. Unustada ei tohi ka intellektuaalomandit. Esimesele maailmasõjale eelnenud aja puhul räägime globaliseerumise esimesest lainest. Alles 1970. aastatel muutus rahvusvaheline kaubandus jälle sama oluliseks kui toona. Paljudes Prantsuse granaatides leidus ka ettevõtte Krupp tehnoloogiat, Saksa sõjalaevad kasutasid paljusid brittide patenteeritud meetodeid ja Saksa laevatehastel oli oluline osa Vene tsaaririigi mereväe väljaehitamisel. Kohati kasutati sõjalise vastase patenteeritud meetodeid tasuta, teistel juhtudel maksti litsentsitasud külmutatud kontodele, mis tuli pärast sõja lõppu välja maksta.
/nginx/o/2023/11/08/15705950t1h1222.jpg)
Sõja osapoolte vahelised vahetud kaubandussuhted osutusid võimalikuks eelkõige Šveitsi kaudu ning dokumentidega on tõendatud, et toorainete ja tööstuskaupade väikseid koguseid nende kanalite kaudu tõepoolest müüdi. Sõdivates riikides asuvad erapooletute riikide ettevõtete filiaalid said edasi tegutseda, vaenulike riikide ettevõtete filiaalid pandi järelevalve alla või isegi võõrandati.
Esimese maailmasõja kogemustest õppis Saksamaa palju. Uue konflikti korral kehtestatakse uuesti mereblokaad. Toiduainete omavarustuse tase suudeti tõsta 80 protsendini. Sõjamajandust valmistati süstemaatiliselt ette, suurendati majanduslikku sõltumatust ning paljud Lõuna- ja Ida-Euroopa riigid sattusid juba enne 1939. aastat Kolmandast Reichist majanduslikku sõltuvusse, mis muutis nad usaldusväärseteks tarnijateks. Oluliseks kujunesid Reichi statistikaameti andmed, mis võimaldasid majanduse täpsemat planeerimist, samuti riigiaparaadis rakendatavad eramajandusest pärit juhtide kasutamine riigiaparaadis ning atraktiivsemad turumajanduslikud stiimulid võrreldes eelmise ilmasõjaga. Lisaks võeti eesmärgiks, et Saksa rahvas ei pea nii palju kannatama kui esimeses maailmasõjas.
/nginx/o/2023/11/08/15705631t1h4aad.jpg)
Kui Saksamaa teist maailmasõda alustas, oldi võrreldes eelmise sõjaga majanduslikult paremini ette valmistatud. Slovakkia sõdis Saksamaa satelliitriigina Poola vastu, Nõukogude Liit sisenes Molotovi-Ribbentropi pakti raames Saksamaa liitlasena 17. septembril Poola. Selleks ajaks oli Tšehhi Saksa kontrolli all, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Jugoslaavia olid Saksamaast majanduslikult sõltuvad ning Itaalia oli Saksamaaga lähedastes sõprussuhetes. Kõik need riigid pidid Saksamaad varustama, mis muutis mereblokaadi mõju oluliselt leebemaks. Ajavahemikul 1939–1941 olid eriti olulised Nõukogude Liidust välja veetavad kaubad, eelkõige nafta, toorained ja metallid. Saksamaa sõjaline edu läänes 1940. aastal muutus muu hulgas võimalikuks ka tänu regulaarsetele tarnetele Nõukogude Liidust. Tarned jätkusid kuni Barbarossa operatsioonini, kuigi Saksa pool tasus tihtilugu suure hilinemisega.
Olulist rolli asjaolus, kes kellega kauples, mängis geograafiline asend. Kuna Saksamaa kontrollis suhteliselt kiiresti Läänemerd, kusjuures 1940. aasta kevadel toimunud Taani ja Norra okupeerimine muutis kontrolli Läänemere üle veelgi intensiivsemaks, olid Läänemere-äärsed riigid põhimõtteliselt sunnitud Saksamaaga kauplema, sest teine oluline kaubanduspartner, Suurbritannia, oli raskesti kättesaadav. Balti riikide jaoks olid Suurbritannia ja Saksamaa olulisimad kaubanduspartnerid agraarekspordile, sõja puhkemise tulemusel jäid põhimõtteliselt alles vaid tarned Saksamaale. Eesti põlevkivitööstuse toodangu eksport liikus nagunii praktiliselt ainult Saksamaale, sealhulgas ka spetsiaalne õli kütusena mereväele. Eesti õli eksport jätkus ka pärast Nõukogude okupatsiooni 1940. aastal.
Liitlaste mereblokaadi vastu kasutas Kolmas Reich kaubalaevade vastu suunatud allveelaevasõda. See oli nii edukas, et liitlased suutsid alles 1943. aasta kevadel ehitada rohkem kaubalaevu kui sakslased põhja lasid. Sisuliselt viis see kaubandussõda, mille eesmärk oli sundida Suurbritannia põlvili, olukorrani, kus liitlased pidid kavandatava randumise Prantsusmaal ühe aasta võrra juunisse 1944 edasi lükkama, misläbi pikenes sõda Euroopas peaaegu aasta võrra.
Saksa mõjusfääri samm-sammulise laiendamisega alates 1939. aastast tekkis Kolmandal Reichil võimalus rakendada üha enam ressursse. Okupeeritud alasid ekspluateeriti, Saksamaad ja rinnet tuli sarnaselt esimese maailmasõjaga varustada liiga odavate hindadega ning just Ida-Euroopast tuli suurem osa Saksa tööstuses töötanud sunnitöölisi, koos kontsentratsioonilaagrite vangidega oli sõja lõppfaasis peaaegu iga neljas Saksamaa tööstustööline välismaalane. Okupeeritud riikide ekspluateerimise intensiivsus oli erinev: kui näiteks taanlaste ja tšehhide toidunormid olid sakslaste omadest suuremad, siis Eestis moodustasid need vaid poole Saksamaa omadest. Üldiselt võib rääkida ida ja lääne vahelisest lõhest – kui Lääne-Euroopas oli elatustase veel suhteliselt kõrge, siis Saksamaa okupeeritud Ida-Euroopas valitsesid puudus, alatoitumus ja ka nälg. Just Lääne-Euroopa okupeeritud riigid ja Tšehhi panustasid olulisel määral Saksa sõjamajandusse, mis tulenes nende kõrgemast arengustandardist, samal ajal kui Ida-Euroopa panus oli hoolimata intensiivsemast ekspluateerimisest väiksem. Kogumahult oli Saksa import okupeeritud riikidest igatahes suurem kui liitlas- või neutraalsetest riikidest. Saksamaa arendas välja «suure majanduspiirkonna (Großwirtschaftsraum)», milles olid omavahel tugevalt seotud peamiselt just Lääne-Euroopa riikide majandused – küüniliselt väljendudes oli see Euroopa Liidu natsionaalsotsialistlik eelkäija.
Kaubandus liitlasriikidega andis samuti olulise panuse Saksa sõjamajandusse. Eriti oluline oli Rumeeniast pärit nafta, kuid samuti toiduained Balkani riikidest. Liitlased sõltusid enamasti Saksa tööstus- ja relvaekspordist, mis tekitas piisavalt tugeva surve Saksamaa-suunalise toiduaineekspordi toimimisele. Erilises olukorras oli Soome: riik vajas hädasti teraviljaimporti, mis võis tulla vaid Saksamaa okupeeritud Euroopast. Vastasel korral võinuks vallanduda näljahäda. Berliin sai seega Helsingit ka kaubanduse kaudu survestada ja Soomet võimalikult kaua sõjas hoida. Teatud määral integreeriti liitlased ka «suurde majanduspiirkonda». Kauplemise tingimused olid siiski Berliinist ette antud, mistõttu polnud need liitlastele alati kasulikud.
Koguseliselt ei olnud neutraalsete riikide panus nii muljet avaldav, kuid ilma Rootsi rauamaagita poleks õnnestunud Saksa relvatööstust säilitada ja Rootsi «heatahtlik» neutraalsus hõlbustas olulisel määral seda, et Saksamaa okupeeris Norra. Euroopas jäi teise maailmasõja ajal kääbusriike, nagu Vatikani arvesse võtmata neutraalseks vaid viis riiki: Iirimaa, Portugal, Hispaania, Rootsi ja Šveits. Nende suhet Kolmanda Reichiga mõjutas väga tugevalt nende geograafiline asend. Iirimaal, mis nüüdseks on iseseisev, kuid dominioonina endiselt Briti impeeriumi osa, esines ajaloolistest põhjustest tulenevalt sümpaatiat Suurbritannia vastaste suhtes, kuid samal ajal olid Iirimaal olemas ka Briti mereväebaasid ja Briti väljaütlemata sõjalise sekkumise ähvardus. Seega ei olnud Iirimaal võimalik alustada kaubandust Saksamaaga, oli ju meri Royal Navy kontrolli all. Hispaania ja Portugal olid mõlemad fašistlikud riigid, Franco saatis idarindele isegi ühe vabatahtlike üksuse, Sinise Divisjoni. Kaubandus Kolmanda Reichiga küll toimus, kuid Pürenee poolsaare olulisimad kaubandushuvid asusid Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Suurbritannias. Seega jäi ekspordimaht Saksamaale piiratuks. Šveits oli keerulisemas olukorras – sõja edenedes oldi üsna kiiresti Saksamaast, selle liitlastest ja okupeeritud aladest ümber piiratud. Šveits kauples küll mõlema poolega, müües muu hulgas ka relvi, kuid Saksamaa muutus järjest olulisemaks. Lisaks kasutati Šveitsi Saksa raha ja kulla, sealhulgas ka mõrvatud juutide hambakulla pesemiseks. Raha tuli pesta selleks, et saaks neutraalsetele riikidele valuutas maksta. Šveitsi müüdi järgi hoidis nende piiride kindlustamine ja riigikaitse ulatus Hitlerit rünnaku eest tagasi. Tõenäolisem on siiski, et neutraalne Šveits oli oma täppistööstuse ja eelkõige oma rahanduse koha pealt Saksamaale oluliselt kasulikum kui veel ühe okupeeritud riigina. Lisaks oli Šveitsi suurima rahvusgrupi, Šveitsi sakslaste levinud teatav sümpaatia natsionaalsotsialismi suhtes. Üldiselt võib aga möönda, et kaubanduslikud tingimused olid neutraalsete riikide jaoks oluliselt paremad kui liitlastele või okupeeritud riikidele. See tähendab, et neil oli võimalus korralikult raha teenida ja sellest lõikasid kasu eelkõige Šveits ja Rootsi.
Nagu juba eelpool mainitud, oli Rootsi alates 1940. aasta kevadest olukorras, kus riik oli täielikult ümbritsetud Saksa võimusfäärist. Sarnaselt Soome ja ka Šveitsiga sõltus Rootsi Saksamaa kontrolli all olevatelt aladelt tulevatest toiduainetarnetest. Pärast seda, kui Saksamaa oli Rootsi naabrid Norra ja Taani okupeerinud, mängis oma osa ka hirm okupatsiooni ees. See võib selgitada, miks Rootsi Saksamaaga koostööd tegi, kuid mitte seda, millises ulatuses see toimus. Rootsi rauamaak oli Kolmanda Reichi jaoks sõjaliselt oluline, sama kehtis ka teatud tööstustoodete kohta, nagu näiteks kuullaagrid või läbisõiduõigused Wehrmachtile, mis sai Rootsi raudtee abil mitte ainult oma okupatsioonivägesid Põhja-Norras regulaarselt välja vahetada, vaid liigutada oma vägesid Soome, et sealt Nõukogude Liidule kallale tungida. Seda «heatahtlikku» neutraalsust saab selgitada veel ka teiste teguritega. Rootsi sotsiaaldemokraatia pikaajalisel Folkhemmeti (Rahvakodu) loomise projektil oli seoses eugeenika suurele rollile selles projektis kokkupuutepunkte ka natsionaalsotsialistliku Volksgemeinschaftiga (rahvaühtsus). Sotsiaaldemokraatlik Rootsi saatis lõppude lõpuks ju aegade jooksul «rassihügieenilistel» põhjustel steriliseerimisele rohkem naisi kui natsionaalsotsialistlik Saksamaa. Paljudes kodanlikes ringkondades tunti sümpaatiat Kolmanda Reichi vastu, ühest küljest seoses Nõukogude Liidust lähtuva ohuga ja teisalt, kuna saksa keel ja kultuur oli sõjaeelsel ajal kuulunud Skandinaavia hariduskaanonisse. Kuid Rootsi kauples sõja mõlema osapoolega, liitlaste survel vähendati koostööd Saksamaaga alates 1943. aastast ja Rootsi võttis vastu isegi Taanist põgenenud juudid. Kuid alles 1944. aasta lõpus lõpetati kaubavahetus Saksamaaga.
Küsimust, miks just Rootsi ja Šveits natsidega koostööd tegid, saab selgitada peamiselt geograafilise asendi ja omaenda rahva varustamisega. Kuid miks saavutas majanduslik kollaboratsioon sellise ulatuse? Natsid olid liiga hõivatud, et veel ka need kaks riiki vallutada. Minu selgitus oleks väga inimlik ajend – ahnus. Äri läks lihtsalt liiga hästi ja see tegi mõlemast riigist sõjast kasu lõikajad.
/nginx/o/2023/11/08/15705629t1h9005.jpg)
1944. aasta juuni lõpuks oli lõplikult selge, et Saksamaa kaotab sõja. Lääneliitlased olid edukalt Normandias randunud, operatsioon Bagration purustas idarindel väegrupi Mitte ja liitlaste lennuvägi oli saavutanud lõplikult teatud kontrolli Saksamaa õhuruumi üle, mis võimaldas rünnata päevasel ajal transpordisõlmi ja need hävitada. Viimane punkt on sõjaaegse kaubanduse tõttu oluline. Kuni 1944. aasta kevadeni suutis Saksamaa oma relvatootmist pidevalt suurendada, seda ka tänu kaubandusele okupeeritud, liitlas- ja neutraalsete riikidega. Saksa transporditaristu, peamiselt raudtee etapiviisiline hävitamine tõi kaasa Saksa relvatootmise järsu kahanemise ja tekitas kütusepuuduse. Üsna pea olid paljud tankid ja lennukid hoolimata oma modernseimast konstruktsioonist seisma jääma, kuna neil polnud lihtsalt kütust. Tarneahelate hävitamine kiirendas võitu Saksamaa üle oluliselt. Isegi juhul, kui tooraine ja tööstustooted olid olemas, ei saanud neid enam sihtkohta transportida.
Nagu eespool mainitud, pandi vaenlase omandis olevad ettevõtted riikliku järelevalve alla. Kaks tuntuimat näidet Kolmandast Reichist on Ameerika ettevõtted Ford-Werke ja Coca-Cola. Eriti just Coca-Cola lipitses ikka ja jälle natside ees. Ford tootis sõja seisukohast olulisi veoautosid. Tänu Saksa sõjamajandusele arendati välja ersatstoode Fanta, mida toodetakse alates 1940. aastast. Mõlemad ettevõtted seati 1941. aasta detsembris pärast seda, kui Saksamaa oli USAle sõja kuulutanud, riikliku järelevalve alla ja mõlemad jätkasid rõõmsalt tootmist. Idarindel varustati Saksa vägesid Fordi veoautodega made in Germany, samal ajal kui Punaarmee jaoks toimus sama Studebakerite ja Fordi veoautodega made in USA, mis olid hangitud lendliisi kaudu. Kohe päris kindlasti olid nende Ameerika firmade Saksamaa filiaalide ja emaettevõtete vahel sõja teises faasis Šveitsi vahendusel olemas kontaktid. Kuni sõja kaotamiseni said sakslased juua Coca-Cola kontserni limonaade. Lääne-Saksa majandusime ajal olid mõlemad ettevõtted jälle kõvad tegijad.
Kas me saame sellest midagi õppida? Ettevõtte eesmärk on teenida kasumit. Kas see toimub läbi kaubanduse Natsi-Saksamaa või Putini Venemaaga, on raamatupidajale esmalt üsna ükskõik. Mängureeglid kehtestab poliitika. Kas kaubandusele mõne riigiga seatakse sanktsioone, kas seda piiratakse või kas see on teatud valdkondades lihtsalt ebamoraalne. Poliitika kehtestab reeglid ja ettevõtted peavad neid järgima. Viimased üheksa aastat alates Venemaa agressioonist Ukraina vastu on kahjuks näidanud, et Euroopa Liidu kaubavahetusel Venemaaga oli kasum tihtilugu märksa olulisem kui alguses vägagi tagasihoidlikult kehtestatud sanktsioonid, mis muutusid intensiivsemaks alles hiljem, rääkimata mingitest moraalsetest kaalutlustest. «Moraalse kompassi» kasutamine jäi tühjaks retoorikaks. Täpselt samamoodi, nagu teise maailmasõja ajal neutraalsete riikide puhul, on kasumi tagaajamine ja teenimine demokraatiast, inimõigustest või rahust tähtsamad. Kui teise maailmasõja ajal pidid Šveits või Rootsi arvestama Saksa okupatsiooni ohuga ja kindlustama oma rahva varustamise, on meil tänasel päeval Euroopa Liidus seoses Venemaaga oluliselt vähem mängus. Tõenäoliselt takistavad moraalselt õigete otsuste langetamist kasumijaht ja meie endi mugavus.
/nginx/o/2023/11/08/15707109t1hb923.jpg)
Ajaloolane Jaak Valge:
«Eesti Vabariik on olnud ajaloos olnud kahel korral sõdivate naabrite kõrval neutraalne riik. Ent need olukorrad pole kaasajaga sarnased. Esimene neist oli aastatel 1920. aastal, mil bolševistlik Venemaa pidas veel kodusõda ning kuni hilissügiseni sõda Poola vastu. Samal ajal lubas 1920. aasta alguses Nõukogude Venemaaga rahu sõlminud Eesti Vabariik vahendajatel bolševike poolt röövitud kulla vastu suurtes kogustes relvi ja sõjavarustust tarnida. Kindlasti toetasid need tarned bolševikke, sõdade võitmisel olid aga vaevalt otsustavad. Igatahes oli vahendajate tulu muinasjutuline ja oma osa sai ka Eesti riik. See ei olnud siiski liitlaste mahamüümine, nagu kaasajal on näiteks Ukrainat kahjustav äritegevus Venemaaga. Sest vene valgete vastu polnud Eestil usaldust ja Poola vastu sõdis toona oma maa eest ka Leedu. Ent õnnelik ei saanud Eesti teenitu üle siiski olla, sest need kergesti saadud summad lõid illusiooni, justkui Eesti saakski olla vahendaja Ida ja Lääne vahel. Tulemuseks oli järgmise 3-4 aasta ekslik majanduspoliitika, millest saadud kahju Eesti maksumaksja kinni maksis.
Teine juhtum oli aastatel 1939-1940, peale maailmasõja puhkemist 1. septembril 1939 kuni Eesti okupeerimiseni 17. juunil 1940.
See, kui Nõukogude Liit ja Saksamaa omavahel liidu sõlmivad, olles Eesti ühe olulisema kaubanduspartneri Suurbritannia isoleerinud, oli Eesti välis- ja majanduspoliitika õudusunenägu. Valikuid oli nüüd vähe. Nõukogude Liit ja Saksamaa surusid Eestile peale kaubanduslepingud, mis olid nende sõjamajandusele kasulikud, nagu näiteks põlevkiviõli tarned Saksamaale. Pool kogu Eesti väliskaubandusest toimuski 1940. aastal Saksamaaga ja viiendik Nõukogude Liiduga. Kõrgete pakutud hindade tõttu olid need lepingud ka Eestile pigem kasulikud, küll aga jätsid mõlemad lepingupartnerid osa oma kohustustest täitmata. Seevastu Saksamaaga sõdiva Suurbritanniaga soikus Eesti kaubavahetus 1940. aasta esimesel poolel peaaegu täielikult. Ühendusteede läbilõikamise tõttu tuli kasutada kaudset teed läbi Skandinaaviamaade. Et seda vähe tehti, pole mõtet Eestile ette heita, sest Eestis liitlaseks peetud Suurbritannia oli 1939. aasta suvel olnud valmis Balti riikide kahimiseks Nõukogude Liidule. Küll aga võinuks Eesti osutada suuremat abi Talvesõjas olevale Soomele, aga teadaolevatel andmetel Eesti autoritaarvõim Soome väliskaubandusliku toetamise võimalusi ei otsinud.»
:format(webp)/nginx/o/2023/02/03/15118515t1h2795.jpg)