:format(webp)/nginx/o/2023/10/26/15680141t1h8211.jpg)
1915. aastal avaldas Briti meditsiiniajakiri Lancet artikli, milles kasutati esimest korda mõistet shell shock (mürsušokk, lahingušokk). Niimoodi olid eesliinil olevad sõjaväelased hakanud kutsuma neid hulgaliselt tabanud psüühilisi probleeme. Varem oli sama nähtust kirjeldatud teiste nimetuste all, nüüdisajal räägitakse veidi kitsamas piiritluses posttraumaatilisest stressihäirest (PTSH).
PTSH on hilinenud reaktsioon mõne hirmutava või katastroofilise sündmuse suhtes. Selle sümptomite palett on lai, ulatudes juhtunu korduvast läbielamisest unenägudes kuni emotsionaalse tuimuse, keskendumisraskuste ja kerge ärrituvuseni. Inimene võib kannatada aastaid, muutuvad isiksuseomadused, ta sulgub endasse, kibestub ning on pinges, mis toob omakorda kaasa purunevad suhted. Usutavasti põhjustab PTSH-d olukord, kus ei suudeta väljuda «võitle või põgene» situatsioonist ning organism toodab edasi stressihormoone. Praegusajal võib selle häire all kannatada umbes neli protsenti maailma elanikkonnast, põdenud on seda aga kuni kümnendik inimestest. Naistel tuleb PTSH-d ette rohkem kui meestel.
Diagnoosina määratleti PTSH siiski alles 1970. aastatel Vietnami sõja järelmina. See haigusmäärang aga erineb 20. sajandi esimese poole sõjaneuroosist (shell shock’ile toonaste psühhiaatrite antud nimetus), mida iseloomustasid arvukad kehalised sümptomid: lihasvärin ja tõmblused, nägemishäired, stuupor (liigutuste või psüühika pidurdus), tinnitus, aga ka peavalu, mälukaotus, ülitundlikkus müra suhtes jne.
Sõjaneurooside kohta leidub kirjeldusi juba antiikajast, aga ka islandi saagadest, kus räägiti sõdalasi kiusanud luupainajatest. 17. sajandil kirjeldati šveitsi palgasõdureid kodumaast kaugel tabanud «nostalgiat», meeleheidet, unetust ja ärevust. Tekkisid ka arutelud teemal, kas nähtust ei peaks samastama hoopis sõjameeste argusega, mille «raviks» sobiks naeruvääristamine. Paarisaja aasta eest kirjeldas Prantsuse psühhiaater Philippe Pinel esimesena teaduslikult sõjaneuroose. Patsientidel avalduv stuupor (tardumus) andis talle põhjuse nimetada nähtust ka «idiotismiks». USA kodusõja järel märkasid arstid veteranidel südamehäireid ning kujunes termin «sõduri süda» (soldier’s heart).
Vaieldi selle üle, kas tegemist on «närvi» või «vaimu» haigusega. Edaspidi tarvitati ka mõisteid «traumaatiline neuroos», «hüsterotraumatism» jm. Samalaadseid olukordi hakati kirjeldama tsiviilelus, inimestel, kes olid üle elanud traumeerivaid olukordi. 19. sajandi keskel hakati rääkima «raudteeseljast» (railway spine) või «-ajust» (railway brain) rongiõnnetuse üleelanuil. Usuti, et suurel kiirusel juhtunud avarii kahjustab kesknärvisüsteemi. Rongisõit oli toona uus asi ning küsiti sedagi, kas inimene üleüldse suudab selliseid kiirusi taluda.
Esimese maailmasõja puhkemise järel ilmnes peagi, et rinnetel oli kümneid tuhandeid mehi, kellel polnud haavu, kuid kes olid võitlusvõimetud või isegi ohtlikud käitumishäirete tõttu. Brittidel oli rivist väljas umbes neli protsenti reakoosseisust ja kümnendik ohvitserkonnast, mures olid ka prantslased, sakslased jt. Leida tuli ravi, aga selleks oli vaja mõista probleemi põhjusi. Esialgu oldi kindlad, et süüdi on plahvatuste lööklaine. Paraku kurtsid sümptome needki, kes polnud eesliinile sattunud. Sõjaneurooside käes kannatasid isegi tagalas töötavad meditsiiniõed, kes nägid sõjakoledusi hoopis teise nurga alt. Sellised näited julgustasid uskuma, et kirjeldatud sümptomeid põhjustavad emotsionaalsed vapustused ja pinge. Haigestumine tundus olenevat ka sõjapidamise iseloomust: läänerinde ahistav kaevikusõda arvati olevat ohtlikum kui Ida-Euroopa mobiilne sõjategevus. Näiteks pandi ka Vabadussõjas väga vähe sõjaneuroosi diagnoose.
Üksiti tekitas probleeme bürokraatia, näiteks küsimus, kas neuroosi saab pidada haavata saamiseks. See oleks tähendanud autasusid, privileege ja pensione ning seega kulu riigile. Odavam olnuks käsitada neuroosiga mehi kui lihtsalt «haigestunuid». Mõnda aega püütigi kannatanutel vahet teha, püüdes selgitada nende võimalikku asukohta plahvatuse ajal.
Meestele, kellel sümptomid ilmnesid, hakati puhkust andma. Sageli see mõjus. Sõja lõpuks olid vähemalt britid probleemi suures osas lahendanud. Kümnete tuhandetega, kelle seisukord oli raskem, tuli aga veel aastakümneid tegelda. Seejuures kasutati ka äärmuslikke ravivõtteid, näiteks püüti kõnevõime kaotanuid lisaks hüpnoosile «ravida» neile elektriimpulsse kõrri lastes. Pealegi valitses suhtumine, et sõjaväelasi tuleb ravida teistest patsientidest eraldi ning ühe komponendina järgida ravis distsipliini. Sellisel arvamusel oli ka professor Ludvig Puusepp, kes kavandas Eestissegi sõjaneurooside raviks 150-kohalist raviasutust, mis jäi siiski loomata.
Ühe seisukoha järgi peeti traumajärgsete neurooside põhitunnuseks «teatraalsust» ja «haiguse silmatorkavat demonstreerimist». Levinud oli kahtlustus, et tegu on simulantidega, näiteks «raudteeselga» kurtvad inimesed soovivat niimoodi raudteefirmadelt hüvitisi saada. Kujunes isegi diagnoos – «kindlustusneuroos». Väideti, et «neurootikud» tervenevad kiiremini, kui oodata on lõplikku kahjusummat, ent kui perspektiiv oli saada pensioni, ei saadudki terveks. Niisiis usuti, et oludes, kus puudusid võimalused traumast kasu saada, näiteks spordis, kannatanutel neuroose ei tekkinud. Samuti puudusid sellised sümptomid väidetavalt sõjavangidel. Sõjaoludes pandi tähele, et rinde läheduses taastuti kiiremini kui kaugemal tagalas, kus tekkis suurem vastuseis rindeleminekule, ning haigus «kinnistus».
Kahtlus simuleerimises tähendas sõja ajal karmi karistust. Esimeses ilmasõjas lasid inglased «arguse» ja deserteerumise eest teadaolevalt maha 306 meest. Hukatutele anti 2006. aastal amnestia, lähtudes just meditsiinilistest kaalutlustest.
Ilmselt ei saa me kunagi teada, kui palju hukati Teise maailmasõja ajal psühhogeensete diagnoosidega punaarmeelasi. Väidetavalt käsitleti psüühiliste traumade juhtusid siin arguse ja paanika külvamisena ning need võrdsustati deserteerumisega, ehkki sõjaneurooside teema oli Venemaal olnud tuttav juba alates Vene-Jaapani sõjast. Toona võeti kuulda psühhiaatreid ning töötati välja kannatanute aitamise süsteem: kuna vaimuhaigeks tunnistatuna oleksid veteranid jäänud ilma kodanikuõigustest, püüti neile panna neuroloogilisi diagnoose. Näeme, et postraumaatiliste häirete käsitlus pani proovile arstieetika, kuid selle nähtuse omaksvõtt iseloomustab ühtlasi ühiskondade humaansust.
/nginx/o/2023/10/26/15680143t1h5dff.jpg)
Ühiskondliku empaatia mõõdik
Vaidlusi põhjustanud terminit shell shock Teises maailmasõjas enam ei kasutatud, asemele tulid uued diagnoosid. Pärast sõda imestasid lääneriikide arstid, kui vähe oli sõjaneurooside põdejaid sakslaste seas. Seda seletati natside tehtud eduka ajupesuga. Vähe paistis neuroose olevat ka vene soldatitel, mida seletati omakorda levinud klišeega, et vene inimene on raskete ja ebainimlike oludega kohanenud juba rahu ajal.
Selge on see, et demokraatlikes ja totalitaarsetes süsteemides suhtutakse sõdurite tervisesse erinevalt. Suhtumist posttraumaatilistesse häiretesse saab käsitada indikaatorina, mis näitab, kuivõrd empaatilised on eri ühiskonnad oma liikmete vastu. Näiteks USA-s on Vietnami sõja järelkajades keskendutud eelkõige veteranide vaimse tervise probleemidele. Arenenud riigid näevad kõikjal vaeva (ehkki mitte piisavalt), et oma lahingukogemusega kodanikke rehabiliteerida. Ammu ei käi jutt ka enam üksnes sõjaväljast: järjest suuremat tähelepanu pööratakse tsiviilelus saadud traumaatiliste kogemuste diagnoosimisele ja ravile. Seda, et mõneti on tegemist ühiskondliku küpsuse näitajaga, kinnitab seegi, et kõnealust (ilmselt aladiagnoositud) häiret tuleb enim ette arenenud riikides.
Ken Kalling (1963) on eesti teadus- ja meditsiiniajaloolane.
/nginx/o/2023/10/26/15680145t1h7875.jpg)
Intervjuu ilmus ajakirja Horisont oktoobri-novembri numbris.
/nginx/o/2020/10/26/13436717t1h14a0.jpg)