NEW SCIENTIST ⟩ Edaspidi jätan kasvandusest pärit lõhe ostmata

Foto: Joshua A. Bickel

Valisime vale päeva, et väikese paadiga üle metsiku Lääne-Islandi fjordi sõita. Ilm oli pehmelt öeldes väljakutsuv, sadas hoogsat paduvihma. Tahtsime oma silmaga ühte lõhekasvandust näha, kuid meid peksti tagasi, kirjutab New Scientisti autor Graham Lawton.

Olin pressireisil, mida korraldas ja rahastas väliriiete firma Patagonia, kes teeb teavituskampaaniaid arvukatel keskkonnateemadel. Antud juhul tõi ettevõte esile probleemid avatud võrguga lõhekasvandustes ehk kalakasvatussumpades, kus kalade meres liikumist piiratakse ringikujuliste võrkudega. Island on selles tööstuses üsna uus, kuid see on suur äri Norras, Šotimaal, Fääri saartel ja Kanadas. Teadsin, et see on problemaatiline, kuid sõin vahel ikka sumpades kasvanud kalu. Enam mitte kunagi.

«See on koletu viis toidu tootmiseks,» ütleb Islandi Looduse Fondi esindaja Jón Kaldal. Lõhed on piiratud 35-meetrise läbimõõduga ja kuni 18 meetri sügavustesse võrkudesse. Igas sellises võrgus on 120 000 kala, kes elavad palju tihedamalt koos kui looduses. Kalu hoitakse seal 16–24 kuud, kuni nad on hukkamiseks piisavalt suured. Seejärel imetakse kalad hiiglasliku lõhetolmuimejaga torudest välja ja saadetakse löögiga pähe või elektrilöögiga teise ilma.