/nginx/o/2023/05/21/15337482t1h6236.png)
/nginx/o/2023/10/22/15672871t1h4069.jpg)
Nüüd on leitud, millised geenid näivad puusavaludele kaasa aitavat. Need leiud võivad ühel päeval viia tõhusamate ravivõimaluste tekkimiseni.
Puusavalu on levinud probleem. Näiteks USA-s teatab enam kui üks 10-st 60-aastastest ja vanematest inimestest, et nad tunnevad tihti puusavalu. Et mõista geneetika rolli selles seisundis, analüüsisid Weihua Meng Ühendkuningriigi Dundee ülikoolist ja tema kolleegid enam kui 220 000 valge inimese andmeid, kes olid vanuses 40 aastat või vanemad. Andmeid koguti Ühendkuningriigi biopangast. Nad vaatasid ka küsitluse andmeid, milles inimesed teatasid, kas nad olid viimase kuu jooksul kogenud valu erinevates kehaosades.
Sellest lähtuvalt leidsid teadlased seitsmes genoomi piirkonnas 12 geneetilist varianti, mis olid tugevalt seotud puusavaluga. Need variandid mõjutavad teadlaste sõnul tõenäoliselt 17 lähedalasuva geeni aktiivsust.
Üks neist geenidest, mida nimetatakse GABRB2-ks, kodeerib osa valgust, mis on seotud aju elektriliste signaalide blokeerimisega, mõjutades valu tajumist. Teist geeni, RPRD2, on varem seostatud puusaliigese osteoartriidiga, degeneratiivse liigesehaigusega.
Teadlased leidsid ka tugeva kattuvuse variantides, mis on seotud nii puusavalu kui ka mõne muu ebamugavustundega, nagu näiteks kaela- või õlavalu.
«On loogiline, et aktiivsed geenid, mis võivad aidata ravida kroonilist valu üldiselt mitmest kehaosast, on seotud puusavaluga,» ütleb Frances Williams Londoni King's College'ist.
Williamsi sõnul võib konkreetsetele geenidele ja nende kodeeritud valkudele suunatud ravimite leidmine aidata valu käes kannatavaid inimesi. Siiski tuleks uuringu tulemusi kontrollida mitmekesisemas populatsioonis.
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Ly-Marleen Tamme.