/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2023/10/20/15668827t1hc916.png)
Kuigi me kõik teame, et maailm on halastamatu, otsustas Austraalia maoliik võtta kannibalismi tõsiselt ja üritas ära süüa endast väiksema ja väga õnnetu mao.
Rändaja sai pildile kõhedusttekitava kannibalismiakti
Haruldasel hetkel jäädvustas Queenslandis asuva Austraalia looduskaitseala (AWC) Piccaninny Plainsi looduskaitseala juhataja Nick Stock pildile suure mustapealise püütoni, kes leidis omale eineks teise mustapealise püütoni. Hoolimata püütonite tavapärasest käitumisest, kus nad tapavad oma saagi enne söömist, oli seekordne ohver söömise ajal elus.
«Minu õnneks, kuid ohvriks jäänud püütoni ebaõnneks, kulus suuremal maol umbes 15 minutit eine lõpetamiseks, misjärel naasis ta oma urgu, mis asus umbes 3 meetri kaugusel,» ütles Stock. «See andis mulle piisavalt aega kaamera hankimiseks ja sündmuse jäädvustamiseks.»
/nginx/o/2023/10/20/15668873t1h3d5c.png)
Erinevalt paljudest madudest, kes hangivad eineks imetajad, tarbib mittemürgine mustapealine püüton (Aspidites melanocephalus) roomajatest koosnevat menüüd sagedamini ning oportunistlikust kannibalismist on teatatud ka varem. Nagu käesoleval juhul, on ebaküpsed püütonid kergeks saagiks suurtele täiskasvanud püütonitele. Sellist sündmust näeb oma silmaga üliharva, rääkimata selle jäädvustamisest.
Kuigi inimeste seas on kannibalism tabu, on see loomariigis laialt levinud ja tavalisem, kui enamik inimesi arvab.
«See vaatepilt tuli algul suure üllatusena, kuid mul on tõesti hea meel olla sellise sündmuse tunnistajaks,» ütles Stock. «Olen ka varem näinud mustapealisi püütoneid söömas näiteks pruunmadu ja kollatähnilist sisalikku, kuid see oli esimene kord, kui nägin mustapealist püütonit söömas teist mustapealist püütonit.»
Kuigi selline püüton ei ole inimestele ohtlik, pistavad nad nahka ka suuri roomajaid, nagu goannad (sisalik) ja peavad maha võitlusi ka mürkmadudega.
«Ma ei oleks üldse üllatunud, kui ta tarbiks võimaluse korral veel ühe püütoni,» lisas AWC loodusökoloog dr Helena Stokes. «Teiste liigikaaslaste söömisega vähendavad nad ka konkurentsi toidule.»
Kuigi see sündmus ei toimunud «vabaduses», hõlmab Piccaninny Plains Wildlife Sanctuary tegelikult 1650 ruutkilomeetrist mitmekesist võsaala Cape Yorki poolsaare keskel ning on oluline piirkond looduskaitse projektide, bioloogilise mitmekesisuse uuringute ja muude metsloomade uurimise jaoks.