175 aastat tagasi hakati Tartus loomaarstiteadust õpetama – te üllatute, miks
21. oktoober 2023, 21:07
/nginx/o/2023/10/21/15671292t1hef50.jpg)
6. oktoobril avati Tartus von Bocki maja seinal Pirogovi platsi poolses nurgas Mati Karmini valmistatud mälestustahvel Tartu kõrgema veterinaariakooli esimese asukoha tähistamiseks. Eesti Maaülikool loeb Tartu kõrgemat veterinaariakooli oma eelkäijaks. Lühikese ülevaate veterinaariaõppe ajaloost teeb teadusajaloolane Erki Tammiksaar.
18. sajandi teisel poolel hakkasid loodusajaloolased (täna loodusteadlased) üha rohkem uurima loomade, kuid ka inimeste siseehitust ehk võrdlevat anatoomiat. Neist kasvasid välja näiteks embrüoloogiauuringud, mis tegid maailmakuulsaks baltlase Karl Ernst von Baeri. Selgus, et inimeste areng ja imetajatest loomade areng ning siseehitus suuresti ei erine.
Loomaarstiteaduse käivitid: tsiviilveterinaaria ja sõjameditsiin
Ka haigused levisid sarnaselt: inimestel olid omad kiire ning laia levikuga nakkushaigused (epideemiad), karjaloomadel omad (taudid). Seetõttu sisaldaski toonane meditsiiniõpe ülikoolides ka võitlust taudide vastu – veterinaariat. Nimetagem seda tsiviilveterinaariaks. Nii toimiti ka 1802. aastal taasavatud Tartu ülikoolis. 1826. aastal soovisid Vene rahvahariduse ministeerium ja Tartu ülikool veterinaariaõpet Tartus laiendada, kuid rahandusministeerium selleks raha ei andnud.
Tsiviilveterinaaria kõrval eksisteeris ka nö sõjameditsiin, mis oli tingitud sagedastest sõdadest Euroopas. Sõjameditsiini õpetati 19. sajandi algul sündinud meditsiinikirurgia akadeemiates sh Vene impeeriumis. Neis oli lisaks sõdurite ravimisele veel üks tähtis haru hobuste veterinaaria, sest neist sõltus paljuski nii lahingute saatus kui ka rindetagune logistika. Väikeloomadele toona tähelepanu ei jagunud.
Paarisaja aasta vanune kõrgharidusreform
1833. aastal tõusis Vene rahvahariduse ministriks Sergei Uvarov. Tema eestvõttel reformiti 1835. aastal Vene ülikoole eesmärgiga nende õppe- ja teadustöö ning õppejõudude palgatase võrdsustada Tartu ülikooli omaga. Avati palju uusi professuure ning alustati mahajäänud meditsiiniõppe ümberkorraldamist. Minister moodustas 1841. aastal selleks komisjoni, kuhu kuulusid näiteks Peterburi meditsiinikirurgia akadeemia professoritena Tartu ülikooli arstiteaduskonna vilistlased Nikolai Pirogov ja Carl Johann von Seidlitz. Komisjon pidas vajalikuks katse korras ühendada sõja- ja tsiviilveterinaaria ning asutada selleks Tartus kõrgem veterinaariakool – esimene omasugune Vene impeeriumis. Mõttele oli vastu riiklik hobusekasvatuse valitsus, kuid 1843. aastal valitsus reorganiseeriti ja vastuseis kadus.
Keegi aga ei tule õppejõuks, kui veterinaariakooli juriidiliselt ei eksisteeri ja selle eelarves ei ole raha. Alles 26. jaanuaril 1848 (ukj) asutas keiser Nikolai I rahvahariduse ministeeriumi ja riikliku hobusekasvatuse valitsuse ettepanekul Tartu kõrgema veterinaariakooli ja kinnitas selle põhikirja.
Kuni oma maja ehitamiseni või ostmiseni tuli ruume üürida Tartu ülikooli akadeemilise musse majas (täna von Bocki maja), kus oli taasavatud 1802. aastal pidulikult Tartu ülikool ning kus oli toimunud ülikooli õppetöö kuni peahoone valmimiseni 1807. aastal. Ülikooliga tuli kõrgemal veterinaariakoolil nagunii tihedat koostööd teha, sest üldisi loodusteaduslikke aineid pidid õpetama tulevastele veterinaaridele Tartu ülikooli professorid.
Hakkab pihta
Õppetöö algas 1849. aasta jaanuaris nii von Bocki majas kui ka kõrvalhoonetes, mis kujundati loomade kliinikuks. Loomade ravimine oli alanud veidi varem 1848. aasta oktoobris. 1856. aastal ostis veterinaariakool eelarves kokkuhoitud rahast oma maja ja krundi tänasele Narva maanteele. Esimesed kõrgema veterinaariakooli õppejõud olid sakslased, kes olid omandanud doktorikraadi Euroopa ülikoolides. Vene impeeriumi kõrgemates veterinaariakoolides (lisaks Tartule Harkovis) pidi nii dotsentidel kui ka professoritel olema Vene magistrikraad (vastas Saksa doktorile).
Kõrgemal veterinaariakoolil oli nelja aastane katseaeg, mis täideti vaatamata paljudele probleemidele õppetöö korraldamise. Suurim väljakutse oli samaaegselt välja õpetada nii neli aastat teaduslik-rakenduslikku kõrgharidust omandavaid veterinaare, kui ka kolmeaastase õppeajaga veterinaari abilisi. Veterinaarideks said õppida 17–25 aastased gümnaasiumi või maakonnakooli diplomiga (alates 1873. aastast ka reaalkooli ja vaimulike seminaride lõputunnistusega) noored. Ka Euroopas sai veterinaariat õppida ilma gümnaasiumi lõpudiplomita. Alates 1916. aastast pidi kõikidel loomaarstiks tahtjatel Vene impeeriumis olema gümnaasiumi lõputunnistusele vastav haridus.
Õppe vastu oli algul valikuliselt leige huvi
Samas veterinaari abilisteks õppijail tuli osata vaid saksa ja vene keelt ning lihtsamaid matemaatika tehteid. Siiski oli veterinaari abiliseks õppimine väga piiratud, sest sinna võeti vaid riiklike hobusekasvatuste, riigi- ja eramõisate poolt saadetud talupoegadest stipendiaate, kel tuli pärast väljaõpet seal ka tööle hakata. Näib, et vähemalt baltisaksa mõisnike huvi sellise õppe vastu oli madal, sest kõrgema veterinaariakooli esimesel direktoril Peter Jessenil tuli 1856. aastal tõdeda, et ühtegi eestlast polnud seal veel õppinud. Veterinaariaabide õpetamist ei saadudki toimima.
Tartu kõrgemas veterinaariakoolis omandasid loomaarsti kutset esijoones vabast seisusest ning ka vaimuliku seisusest pärit lapsed, vähem aadlikud. Lõpetajad astusid riigiteenistusse loomaarstidena riiklikes hobusekasvandustes ning suurtes riigimõisates. Eramõisates riigiteenistuse nõuet ei olnud. Eestlased olid enamasti talupoja ja käsitöölise seisusest ning neid võeti riigiteenistusse võrdsetel alustel eelnimetatutega alles alates 1907. aastast. Seega levitasid nii kõrgem veterinaariakool kui ka Tartu ülikool kõrgharidust küll tänasel Eesti ja Läti alal ning laiemalt Vene impeeriumis, kuid eestlastel oli mõtet õppida vaid nö vabasid erialasid nagu arst ja kirikuõpetaja, kus tuli küll konkureerida baltisakslastega.
Tõuaretus kosutas veterinaaride vajadust
Vajadus suurema arvu veterinaaride järgi tänasel Eesti ja Läti alal hakkas tekkis alates 1860. aastatest, mil uurimisreisija ja agraarpoliitik Alexander Theodor von Middendorff kui Liivimaa üldkasuliku ja ökonoomilise sotsieteedi president ning uurimisreisija Eestimaa põllumajanduse ühingu president Alexander von Keyserling tõid Saksamaalt vastavalt Liivimaale punase ja Eestimaale musta-valgekirju lehmatõu. Nimelt olid nad veendunud, et Eesti- ja Liivimaa põllumajanduse arengumootoriks peab saama Peterburi turg. Selleks tuli nii mõisates kui ka talumajapidamistes üle minna töömahukamale kuid kasumlikumale piimakarja kasvatusele. Ka eestlased ei jäänud sellest arengust kõrvale, sest Middendorff toetas rahaliselt Johann Voldemar Jannseni kuukirja "Eesti Põllomees" väljaandmist ja 1870. aastal asutatud Tartu Eesti põllumeeste seltsi näituste aurahade väljaandmist parimatele piimaveistele jt suurloomadele.
Tõuomaduste parandamine vajas veterinaaride järjepidevat hoolt. Kui veel 1856. aastal oli Jessen kurtnud, et veterinaaridelt ei eeldatud teadusliku stuudiumi läbimist, vaid üksnes praktilist ettevalmistust, siis 1870. aastate alguseks oli olukord muutunud. Nüüd arutleti Peterburis selle üle, kas kõrgemad veterinaariakoolid Tartus ja Harkovis sulgeda ja viia kogu veterinaariaõpe ülikoolidesse või siis kujundada nad hoopis kõrgema teadustasemega instituutideks. Lõpuks viimast teed mindigi ja 1873. aastal alustas tööd rohkemate õppetoolidega Tartu veterinaariainstituut. Riikliku hobusekasvatuse valitsuse baltisakslasest juhi Moritz von Engelhardti toetusel alustati sõjaväe velskrite õpetamist, kel oli õigus pärast kolmeaastast väljaõpet töötada kõikjal impeeriumis.
Loomaarsti populaarsus kasvab
Veterinaariainstiuutide vähesus Vene impeeriumis (Tartus, Harkovis, Kaasanis) ja venekeelsed õppekavad tõid endaga kaasa Vene impeeriumi avarustest tulnute kasvu instituudi õpilaste seas alates 1885. aastast. Kokku lõpetas Tartu veterinaariakooli aastail 1848–1918 1748 noort (25 aastas) ning ca 200 velskrit. Suuresti leidsid nad rakendust laias impeeriumis, sest Eesti alal töötas 1903. aastal 54 veterinaari, Läti alal 77 – igal loomaarstil tuli vastutada ca Hiiumaa suuruse ala eest.
Seoses Esimese maailmasõjaga anti 1916. aastal veterinaariainstituutidele uue põhikirjaga võimalus täilikult iseseisvuda ülikoolidest ja suurendati instituudi õppejõudkonda 11-lt 32 õppekohani. Esimest korda seisis ka põhikirjas, et rahvahariduse ministril on õigus piirata vastuvõttu, seni polnud seda tehtud.
Iseseisvus muudab kõrghariduspilti
Uue põhikirja järgi ei jõudnud Tartu veterinaariainstituut siiski tööle hakata. Esimese maailmasõja lõpp tõi Eestile iseseisvuse ning venekeelne Tartu ülikooli oli kavas ümber kujundada eestikeelseks ülikooliks. Veterinaariainstituudil oli kaks võimalust: kas ühineda teaduskonnana Tartu ülikooliga või uksed kinni panna. Valiti esimene võimalus, kuid suuresti saksakeelne õppejõudkond oli paljudele eesti õppejõududele ja üliõpilastele vastukarva. Pärast baltisakslaste mõisate natsionaliseerimist Eestis suurmajandeid enam ei olnud ja veterinaaria oli kõige kallim eriala Tartu ülikoolis. Tundus, et odavam on koolitada väheseid vajalikke veterinaare välismaal. Samas alustas välis- ja seejärel rahandusministriks saanud Otto Strandman 1924. aastal uue poliitikaga, mille eesmärgiks oli viia Eesti põllumajandustoodang välisturgudele. Tõenäoliselt oli see üks argumente, et pärast tuliseid vaidlusi riigikogus, otsustati looma-arstiteaduskonda siiski mitte likvideerida ja jätta 1925. aastal vastuvõetud Tartu ülikooli seadusesse. 1938. aastal valmis isegi loomaarstiteaduskonna haavakliinik, see oli üks väheseid uusi hooneid, mis ülikool Eesti Vabariigi ajal endale sai.
Teisest maailmasõjast läbi nõukogude aja tänapäeva
Teine maailmasõda ja Nõukogude ning seejärel Saksa okupatsioon nõrgendasid looma-arstiteaduskonda oluliselt. Tõsiselt said kannatada looma-arstiteaduskonna hooned Narva maanteel ning ilma jäädi mitmest õppejõust. Raha uuel võimul looma-arstiteaduskonna hoonete ülesehitamiseks ei olnud. Katastroof tabas talumajapidamisi, neil tuli sunniviisiliselt astuda kolhoosidesse. Kolhooside asutamine tähendas aga veterinaariaõppe uue tõusu algust. 4. novembril 1950 asutati NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega «Abinõudest Eesti NSV põllumajanduse edasiseks arenguks» Eesti Põllumajanduse Akadeemia.
Veterinaariateaduskond koos põllumajanduse ja metsateaduskonnaga eraldati ülikoolist. Ruumikitsikuses tuli tulevastel veterinaaridel õppida sõjas allesjäänud ruumides kuni 1992. aastani, mil lõpuks valmis uus õppehoone ja loomakliinik Tähtvere väljal. Nüüd vajab aga seegi juba tungivalt kaasajastamist. Vaatamata suurele investeerimisvajadusele kuulub Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut maailma saja parima hulka.
Kui Eesti Vabariigi perioodil lõpetas looma-arstiteaduskonna erinevatel andmetel 224 (11 aastas) loomaarsti, siis aastail 1940–1990 1842 (36 aastas) ning perioodil 1991–2022 1171 (37 aastas), ehkki neis on aastati olnud suuri kõikumisi. Kui Eesti Vabariigi perioodil õpetati veterinaararste vaid Eesti jaoks, siis Nõukogude okupatsiooni ajal olid ka venekeelsed kursused, kust tuldi Tartusse õppima mujalt Nõukogude Liidust. Täna on maaülikoolis aga ingliskeelsed rühmad, kuid õppima tullakse siia enamasti Soomest, kuid ka mujalt. Veterinaariaõppe jätkusuutlikkuse nimel ei ole aga selleks praegu teisi võimalusi. Loomaarsti teadust õpetajate kasv on olnud aga märkimisväärne, sest kui veel 1980. aastatel oli õppejõude ca 30, siis praegu 80. Suuresti on see olnud tingitud erinevat liiki lemmikloomade arvu suurest kasvust ja ravimeetodite paranemisest.