Taimel on kasulik olla isekas

Tartu ülikooli evolutsioonilise taimeökoloogia professor Marina Semtšenko ütleb, et taim on edukas vaid siis, kui ta oskab kõigis ettetulevates olukordades hakkama saada. Foto: HORISONT / LAURI KULPSOO

Taimed on erakordselt paindlikud organismid: nad ei saa lihtsalt minema kõndida, kui olukord neile ei meeldi, vaid peavad sellega kohanema, ütleb Tartu ülikooli evolutsioonilise taimeökoloogia professor Marina Semtšenko. Kui hästi suudavad taimed kohaneda muutuva kliimaga ning millist mõju avaldab meie rohumaade taimestikule intensiivne majandamine, uuris professor Semtšenkolt Horisondi toimetaja Helen Rohtmets-Aasa.

Mida uurib evolutsiooniline taimeökoloogia?

Alustada tuleks sellest, mis on üldse ökoloogia. Seda saab lihtsalt sõnastada nii: ökoloogia uurib organismide ja keskkonna vastasmõjusid. Seega uurib taimeökoloogia, kuidas taimed reageerivad neid ümbritsevale keskkonnale. Evolutsiooniline ökoloog lisab sellele evolutsioonilise perspektiivi ja uurib, miks on eri organismid kujunenud evolutsiooni käigus just sellisteks, nagu nad on. Miks on mõned taimed teatud tingimustes edukad ja teistes tingimustes mitte? Meil ei ole olemas superorganisme, mis saavad igal pool võrdselt hästi hakkama. Inimene küll pürgib sinnapoole, aga looduses selliseid organisme üldiselt ei kohta. Loomulikult on meie eesmärk saada neid teadmisi kogu taimemaailma kohta, aga minu lemmiksüsteem on Euroopa rohumaad, mille uurimisega olen kõige rohkem tegelenud.

Kui palju meil pōliseid rohumaid üldse alles on?

Ega neid väga palju pole. Kuna Eesti asub metsavööndis, sõltub siinsete rohumaade olemasolu otseselt suurte rohusööjate tegevusest, mis hoiab maastiku avatuna. Evolutsioonilises ajaskaalas olid maastiku kujundajateks looduslikud rohusööjad, nagu näiteks mammutid ja piisonid, aga kuna tänapäevaks on sellised liigid Euroopast enamjaolt välja surnud, kujunevad ja säilivad rohumaad tänu karjatamisele ja niitmisele. Kui selline tegevus on kestnud ühtlaselt pikka aega, võime neid rohumaid nimetada põlisteks.

Kultuurikonteksti arvestades sobib ka nimetus «pärandkooslused». Kui pidin oma uurimistöö jaoks leidma rohumaid, kus on järjepanu karjatatud vähemalt sada aastat, siis oli valik suhteliselt väike. Näiteks jäid just nõukogude aja lõpul paljud sellised alad unarusse. Õnneks ei ole liigiline mitmekesisus neis paigus siiski veel kadunud: nii nagu läheb palju aega liigirikkuse kujunemiseks, kulub palju aega ka selle kadumiseks. Mis tähendab, et meil on veel aega neid rohumaid taastada.

Miks on liigirikkus mõnes paigas suurem kui teises?

See on üks ökoloogia kesksemaid küsimusi, mis inspireeris ka Darwinit. Näiteks Eestis on taimede liigirikkus eriti suur Lääne-Eesti lubjarikastel õhukese mullaga niitudel ja karjamaadel. Kui aga minna näiteks mõnele luhaniidule, siis võib seal kohata domineerimas vaid paari taimeliiki. Miks see nii on? Lubjarikas muld on põhjapoolkeral olnud miljonite aastate vältel üks tavalisemaid mullatüüpe. See mullatüüp on püsinud piisavalt pikka aega, et evolutsioonis saaks tekkida palju uusi liike, mis on kohastunud just selle mullatüübiga. Ja seetõttu ongi liigiline mitmekesisus neil mullatüüpidel suurim. Hästi viljakate muldadega piirkonnad on aga üldiselt seotud ebastabiilsete oludega, mis ei soodusta uute liikide teket. Näiteks ujutatakse luhaniidud tihtipeale üle, jõed muudavad sängi. Seega kehtib Eestis ja põhjapoolkera parasvöötmes laiemalt seaduspära, et mida viljakam on koht, seda vähem liike seal koos kasvab.

Nii et evolutsiooni seisukohalt on liigirikkus tingitud eelkõige sellest, kui tavaline on kasvukoht hästi pika aja jooksul olnud. Selles kontekstis on nüüd huvitav mõelda tänapäeva peale, kus me väga lühikese aja jooksul oleme mulda aktiivselt väetanud ja tekitanud õhusaastet, mille tõttu samuti lämmastikku mulda jõuab. Me oleme muutnud maailma palju viljakamaks, kui see on evolutsiooni kestel olnud, ja nüüd me näeme, et paljud liigid hakkavad maastikelt kaduma. Pole palju liike, mis oleksid jõudnud kohastuda viljaka mullaga.

Millistes paikades on liigirikkus kõige suurem? Kas troopilistes vihmametsades?

Sõltub skaalast. Muidugi on troopilised vihmametsad tuntud kui biodiversiteedi nii-öelda kuumad kohad, kus on hästi palju liike koos. Samas hinnatakse metsade liigirikkust hektari tasemel: vaadatakse, kui palju liike ühel hektaril kasvab. Kui aga vaatame ruutmeetrit või isegi väiksemaid maalappe mõnel meie rohumaal, ja eriti sellisel, mida on pikka aega majandatud, kus on aastasadu loomi karjatatud, siis on ka need äärmiselt liigirikkad. Näiteks võib Lääne-Eestis leida ruudu pealt, mis on 20 korda 20 sentimeetrit, tihtipeale kuni 30 taimeliiki, mis tähendab, et meie rohumaad võivad olla erakordselt liigirikkad. Nii et väikesi maalappe vaadates võib öelda, et Eesti on üks liigirikkamaid paiku maailmas.

Räägitakse, et taimed suhtlevad omavahel. Kuidas nad seda teevad?

Võib-olla ei ole «suhtlus» siiski kõige parem sõna. Käsitlus taimede suhtlemisest tekkis siis, kui teadlased said aru, et puud suudavad tuvastada, et nende naabruses olevaid puid süüakse. Kui näiteks mõne puu lehti hakkab järama röövik, siis lenduvad kahjustunud lehekoest õhku ained, mille kaudu saavad toimuvast teada naabruses kasvavad puud. Need puud saavad sel moel võimaluse end läheneva rünnaku eest kaitsta. Näiteks hakata oma lehtedes moodustama toksilisi ühendeid, nii et kui röövik uute lehtedeni jõuab, siis talle need lehed enam ei maitse. Või siis ei kasva neid lehti sööv röövik enam sama kiiresti ega saa puud seetõttu nii rängalt kahjustada.

Selle avastuse põhjal võib öelda, et tegu on rääkivate puudega. Hiljem jõuti siiski järeldusele, et see ei ole rääkimine ega suhtlemine, vaid pigem pealtkuulamine. Evolutsioonilises mõttes ei ole puu huvides oma konkurenti hoiatada. Teise puu seisukohalt on see muidugi väga hea, kui ta saab teist puud nii-öelda pealt kuulata ja end rünnakuks ette valmistada. Aga see ei tähenda, et taimed sel moel omavahel suhtleksid ja teineteist aitaksid. Taimele on kasulikum olla isekas. Vaid erandlikes oludes, näiteks kui taime naabrid on suure tõenäosusega tema enda järeltulijad, võiks tal kasulik olla neid aidata ja hoiatada. Leidsime sellele kinnitust ka meie töörühma uuringutes. Nii et taimede suhtlemisse tuleb suhtuda reservatsioonidega. Aga see teema iseenesest kütab muidugi alati kirgi.

Marina Semtšenko sõnul võib väikesi maalappe vaadates öelda, et Eesti on üks liigirikkamaid paiku maailmas. Foto: HORISONT / LAURI KULPSOO

Kas pigem võib siis öelda, et taimede elu iseloomustab pidev konkurents ja võitlus oma koha pärast päikese all?

Seda ka ei saa öelda, et taimele on oluline vaid võitlus, sest teistest taimedest võib talle ka otsest kasu olla. Võtame näiteks päikesekiirguse. Tegelikult ei ole taimele vaja kogu valgust, mida päikeselt saab. Oma uuringus leidsime, et enamik Eestis kasvavatest taimedest saab palju paremini hakkama poolvarjus. See tähendab, et taimel võib olla kasulik kasvada teise taime läheduses, kui too kaitseb teda liigse valguse eest. Aga lõpuks sõltub kõik tasakaalust. Kui selline varjutamine muutub ühtäkki liiga intensiivseks, siis tekib konkurents ja taim peab hakkama end pikemaks venitama, et saada piisavalt valgust.

See muudabki taimed väga eriliseks: nad on erakordselt paindlikud organismid. Nad ei saa lihtsalt minema kõndida, kui olukord neile ei meeldi, vaid peavad sellega kohanema. Neil tuleb hakkama saada seal, kuhu seeme kunagi maandus. Kui selles paigas on liiga palju päikest, siis tuleb teha endale paksemad lehed ja ennast maad ligi hoida. Kui seeme on sattunud aga tiheda rohu sisse, kus on väga varjuline, siis tuleb ennast valguse poole välja venitada. Taim on edukas vaid siis, kui ta oskab kõigis ettetulevates olukordades hakkama saada.

Kas mõned liigid on sellises konkurentsis edukamad?

Kindlasti on ja seegi on seotud mullaviljakusega. Kui muld on väga viljakas, siis on taimel piisavalt toitaineid ning piiravaks teguriks saab sel juhul valgus. Seega on eelis taimedel, kes saavad kasvada hästi suureks ja valguse endale haarata. Väheviljakal kivisel mullal, kus on palju valgust, aga toitaineid vähe, on seevastu eelis neil, kes oskavad endale kasvatada hästi pikki ja peenikesi juuri või kasutada seente abi, et mullast toitaineid kätte saada. Kuna valgust on piisavalt, tasub maa peal sel juhul välja näha hästi pisike, et liigne päikesekiirgus viga ei teeks, samal ajal kui maa-alune juurestik võib sellistel taimedel olla mitu kilomeetrit pikk. Lihtsalt me ei näe seda.

Millist osa mängivad taime elus maa-alused mullamikroobid?

Maa-alune mikroobne kooslus on erakordselt mitmekesine. Mikroobiliike on palju, osa neist on taimele kasulikud, osa hoopis kahjulikud. Kui me seda mullaelu koos mikroobidega ei tunne, pole meil võimalik taimede elust lõpuni aru saada.

Näiteks asustavad enamiku taimede juuri mükoriissed seened, mis on kõige tavalisemad kasulikud mullamikroobid. Nad aitavad taimel toitaineid omastada, aga peale selle võivad neid kaitsta haigustekitajate eest ning parandada taime põuataluvust. See tähendab, et neil on pakkuda taimele mitmeid hüvesid, kuid loomulikult ei tee nad seda tasuta. Nad tahavad saada taimelt vastu süsivesikuid ehk suhkrut, mida taim fotosünteesib, nii et taime ja seene suhet võib käsitleda omamoodi kaubavahetusena, kus taim pakub seenele süsinikku ja seen taimele toitaineid, näiteks fosforit ja lämmastikku. Aga jällegi, seegi suhe sõltub tasakaalust. Hea tasakaalu korral saavad kasu mõlemad pooled, aga kui me näiteks väetame mulda, siis läheb tasakaal paigast ja taimel pole seent enam vaja. Sel juhul saab ta toitained ise oma juurte abil mullast kätte ning seen muutub pigem parasiidiks, sest püüab endiselt taimelt süsinikku saada.

Ütlesid, et taimed on erakordselt paindlikud organismid. Mida saab taim kahjurite vastu ette võtta?

Üks võrdlemisi hästi toimiv seadus ökoloogias on kasvu ja kaitse vaheline lõivsuhe. See tähendab, et kui taim tahab kiiremini kasvada, et saada teiste taimede ees konkurentsieelist, siis peab ta paratamatult üles ehitama selliseid kudesid, mis ei ole kuigi vastupidavad kõiksugustele haigustele. Need koed on vesisemad, neis on palju toitaineid ja need on hea sihtmärk haigustekitajatele. Ja vastupidi, kui taim on aeglase kasvuga, siis pole ta konkurentsis kuigi hea, kuid suudab samas paremini kaitsta oma kudesid, nii et haigustekitajad ei saa neisse tungida. Näiteks võib ta katta oma lehepinna vahakihi või karvakestega. Niisiis peab taim valima kasvu ja kaitse vahel ning kiire kasvu eest tuleb tal maksta lõivu sellega, et on vastuvõtlik haigustele. Seejuures võivad mõlemad strateegiad olla edukad, kõik sõltub tingimustest.

Lisaks leidub puudel ektomükoriisat ehk selliseid seeni, mis katavad füüsiliselt juurepinna ja kaitsevad neid hästi haigustekitajate eest.

Kui hästi suudavad taimed kohaneda muutuva kliimaga?

See on väga huvitav, et taimede võime olukorraga kohaneda on väga erinev. Mõned taimed on väga kohanemisvõimelised. Kui me näiteks võtame ta päikese käest ära ja paneme varju, siis on juba paari nädala pärast näha, et lehed, mida ta kasvatab, on teistsugused: ta juba kohandab ennast uue olukorraga. Arvestades, kui kiiresti meie kliima muutub, on see minu arvates äärmiselt tähtis omadus.

Aga selline võime ei ole evolutsiooniliselt tekkinud kõigil liikidel, sest sellisel kohanemisvõimel on oma hind. Kui näiteks valguse suhtes tundlik taim kujundab oma lehed ümber lihtsalt halva ilma tõttu, siis on see tühi töö, kui päike jälle välja tuleb. Kui olukord muutub tihti ega ole võimalik ennustada, mis järgmiseks tuleb, võib sellisel kohanemisvõimel olla taimele hoopis negatiivne mõju. See tähendab, et kiire kohanemine on kasulik ainult teatud tingimustes. Näiteks kui taime varjutab naaber, siis on hea, kui ta suudab kiiresti pikemaks venida. Kõrbes, kus varju jäämise oht taime ei ohusta, ei ole taimel sellist võimet vaja.

Sellepärast ongi nüüd mure, mis saab meie taimedest, kui kliima muutub ja näiteks põuad järjest sagenevad. Kui Vahemere kliimas on taimedel olnud aega põudadega kohastuda, neid tuleb ette igal aastal, siis siinsetele taimedele on see pigem uus olukord. Põuad on olnud Eestis ajalooliselt suhteliselt harvad, ja me ei tea, kas meie taimed on võimelised mõistlikult reageerima olukorrale, kus põudu esineb üha sagedamini ja need muutuvad üha intensiivsemaks. Me ei tea, kas nad suudavad sellega oma elu jooksul kohaneda või kas meie liikidel on piisavalt geneetilist potentsiaali põudadega kohastuda.

MARINA SEMTŠENKO

● Sündinud 8. mail 1982 Tallinnas

● 2000. aastal lõpetas Tallinna Laagna gümnaasiumi

● 2004. aastal lõpetas Tartu ülikooli (TÜ) bioloogina (cum laude) ja kaitses 2005. aastal samas teadusmagistri väitekirja taimeökoloogia ja ökofüsioloogia erialal

● 2005–2007 külalisdoktorant Sussexi ülikoolis

● 2008. aastal kaitses TÜ-s doktoritöö «Plant root behaviour: responses to neighbours and physical obstructions» («Taimejuurte käitumine: reaktsioonid naabertaimedele ja füüsilistele takistustele»)

● 2008. aastast TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi taimeökoloogia teadur

● 2015–2019 Manchesteri ülikooli teadur, seejärel kuni aastani 2022 samas lektor

● 2021–2022 TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi taimeökoloogia kaasprofessor

● Alates 1. septembrist 2022 samas evolutsioonilise taimeökoloogia professor

● 2020. aastal pälvis Marie Skłodowska-Curie individuaalgrandi ja 2022. aastal Euroopa teadusnõukogu grandi «Evolutsioonilised muutused taimede ja mulla vahelistes interaktsioonides maakasutuse muutudes: tagajärjed mulla funktsioneerimisele ja põuakindlusele»

Kas kliimamuutuste mõjusid on sinu uuritavatel rohumaadel juba näha?

Tavaliselt räägitakse kliimamuutuste kontekstis globaalsest soojenemisest, aga keskmise temperatuuri tõusuga käivad kaasas veel teised muutused, millel on taimestikule palju otsesem mõju. Ebatavaliste ilmastikuolude, põudade ja pikkade vihmaperioodide mõju taimestikule näeb palju kiiremini kui keskmise temperatuuri tõusu. Kindlasti märkasid inimesed neid mõjusid selle aasta kevadel.

Meil oli põud, aga ka hilised öökülmad. Mina ei ole kunagi varem Eestis selliseid mõjusid näinud. Üks asi on aiataimed, aga kõvasti said pihta ka taimed, mis on meil looduses alati kasvanud. Näiteks nurmenukud, mis on ühed varased õitsejad. Nägin esimest korda olukorda, kus tervel niidul olid kõik nurmenukuõied ära külmunud. Liigile tähendab see seda, et sel aastal neil polegi ühtegi seemet, mitte ühtegi järglast.

Samamoodi oli looduses järjekordselt näha põua mõju, mille tagajärgi hoogsalt uuritakse üle maailma. Me teeme taimeökoloogidena näiteks katseid, mille raames võrdleme tavaolukorda ehk tingimusi, mis meil on senini valitsenud, olukorraga, mida ennustatakse kliima muutudes. Näiteks uurime sagenevate põudade mõju, pannes katsealusele maalapile väikese katuse peale, et vähendada vihmahulka. Kui aga põuad on juba käes, peame hakkama mõtlema, kas me ei peaks selleks, et tekitada neil maalappidel sellist olukorda nagu varem, neid lapikesi hoopiski kastma. Kliimamuutusi on raske uurida, kui võrdluspunkt kogu aeg nihkub.

Mida see kaasa toob, kui meile hakkavad kliima soojenedes lõuna poolt sisse rändama uued taimed?

Eestis pole seda seni veel märgata. Aga Kesk-Euroopas on küll liike, mis on nihkumas põhja poole. Me ei tea, kuidas nad hakkavad kohalikke kooslusi mõjutama. Kas nad hakkavad käituma samamoodi nagu invasiivsed võõrliigid või saab nende mõju olema väiksem ja millest see üldse sõltub – see kõik on praegu veel õhus. Me ei tea, kas me peame hakkama peale võõrliikide, mis tulevad siia teistelt kontinentidelt, muretsema ka Lõuna-Euroopast tulevate liikide pärast.

Invasiivsete liikidega on tihti nii, et nende haigustekitajad, putukad, kes neid taimi tavaliselt söövad ja nende arvukust alla suruvad, ei pruugi levida sama kiirusega kui taim ja seetõttu hakkavadki sellised taimeliigid mõnel pool vohama. Sellepärast pöörataksegi teaduses praegu suurt tähelepanu küsimusele, millised on eri organismide levimiskiirused ja kuidas kliima seda mõjutab: kas kliima muutub taimedele, mikroobidele ja putukatele sobivaks samal ajal või taimedele kõigepealt?

«Põuad on olnud Eestis ajalooliselt suhteliselt harvad, ja me ei tea, kas meie taimed on võimelised mõistlikult reageerima olukorrale, kus põudu esineb üha sagedamini ja need muutuvad üha intensiivsemaks,» nendib Marina Semtšenko. Foto: HORISONT / LAURI KULPSOO

Juhid Euroopa teadusnõukogu projekti, mille eesmärk on välja selgitada, kuidas on muutused maakasutuses mõjutanud meie rohumaade taimestikku. Mida sa selle kohta öelda saad? Kuidas me oma heinamaade taimeriiki mõjutanud oleme?

Kogu Euroopas – minu projekt ei hõlma üksnes Eestit – on rohumaade peamine probleem maakasutuse intensiivistumine. Eestis pole me seda veel nii teravalt kogenud kui Lääne-Euroopas. Põhiliselt tähendab see väetamist, et saaks tihemini niita ja rohkem karjatada. Väetamisega küll produktiivsus suureneb, aga liigirikkus hakkab vähenema. Selles projektis astume ühe sammu edasi ja küsime, kas väetamine põhjustab ka evolutsioonilisi muutusi taimedes ja nende suhetes mullaseentega ning kuidas see võib mõjutada taimede võimet kohastuda kliimamuutustega. Näiteks on Inglismaal tehtud katseid, kus rohumaad on väetatud juba üle 150 aasta ja seesuguseid katselappe on Euroopas veel.

Oleme korjanud taimi nii neilt pikka aega väetatud katselappidelt kui ka väetamata lappidelt, et vaadata, kas pikaajaline väetamine võib põhjustada evolutsioonilisi muutusi taimeliikides. Kas taimede suhted mükoriissete seentega on selle aja jooksul kannatanud? Kas taim on kaotanud üle saja aasta kestnud väetamise tagajärjel võime seentega koostööd teha? Me oleme harjunud mõtlema evolutsioonist kui väga pikaajalisest protsessist, aga evolutsioon võib toimuda ka märksa lühema aja jooksul. Isegi meie endi põllumajanduslik tegevus võib põhjustada evolutsioonilisi muutusi ja see on minu arvates üks erakordselt põnev uurimisteema.

Teine probleem on see, et väheviljakad maa-alad või rohumaad, kuhu suurte masinatega ligi ei pääse, jäetakse kasutusest välja. Kui neid alasid pikalt ei kasutata, siis kasvavad sinna lõpuks puud. Aga just sellised kivised ja väheviljakad rohumaad on kõige liigirikkamad nii taimede kui ka kõigi teiste organismide poolest. Loodushoiu seisukohalt on need ideaalsed paigad, kus hoida bioloogilist mitmekesisust. Me teame, et mahajäetud rohumaadel surevad mitmed liigid ajapikku välja. Selle projekti raames püüame selgitada, kas mahajäetud rohumaadele alles jäänud taimeliigid suudavad siiski piisavalt geneetilist potentsiaali hoida, et majandamise taastamisel ala uuesti asustada ja kindlustada ökosüsteemi tõhus toimimine hoolimata kliimamuutustest.

Mis kasu on põllumehel liigirikkast heinamaast?

Üldjoontes on nii, et kui kõik muud tingimused on samad, siis liigirikkam rohumaa annab rohkem heina. Kui me kasvatame ühte liiki, nagu tänapäeva põllumajanduses kombeks on, siis see kasvab samas kohas hästi vaid siis, kui me seda väetame ja hoiame keemiliste vahenditega eemale haigustekitajaid ja kahjureid. Looduses on just mitmekesisus see, mis suurendab viljakust ja parandab taime tervist. Näiteks on tehtud kindlaks, et liigirikastes taimekooslustes levivad haigustekitajad halvemini, sest igal kahjuril on oma eelistaimed, mida ta sööb. Kui taimed kasvavad läbisegi, siis on kahjuril keerulisem oma lemmikuid üles leida.

Teiseks on liigirikkus nagu kindlustus õnnetuse vastu. Liikide keskkonnaeelistused ja stressitaluvused on erinevad. Kui juhtub tulema näiteks eriti kuiv või külm aasta, siis liigirikkal heinamaal leidub alati liike, mis suudavad ka keerulises olukorras kasvada ja saaki anda. Kolmandaks sõltub mitmekesisusest ka mulla tervis. Kui meil on liigiliselt mitmekesine rohumaa, siis see toetab mitmekesist mulla mikroobistikku, mis omakorda hoiab süsiniku ja lämmastiku mullas. Tekib isereguleeriv süsteem, millest ei lasta toitainetel välja minna. Põllumajanduses on ju suur probleem, et väetised uhutakse voolu- ja põhjavette, mis saastab keskkonda, ja mullas olnud süsinik paisatakse intensiivse harimise tõttu tagasi atmosfääri, mis panustab kliimasoojenemisse. Niisiis, taimede mitmekesisus on keskse tähtsusega, et vähendada pestitsiidide ja väetiste kasutamist ning luua süsteemi, mis suudaks ennast ise reguleerida.

Miks otsustasid just bioloogiat õppima minna?

Kui ma kooli lõpetasin, siis ma ei teadnud, kelleks ma tahaksin saada, aga teadsin, mida mulle meeldis koolis kõige enam õppida: matemaatikat, inglise keelt ja bioloogiat. Esitasingi paberid kõigile kolmele erialale ja sain kõigile kolmele sisse, seega tuli valida. Kuna mulle loodus väga meeldib, tundus bioloogia kõige põnevam ja lõppkokkuvõttes ma ei pidanudki väga valima, sest selleks, et hea bioloog olla, on vaja osata inglise keelt – sa pead selles keeles lugema ja suhtlema ja ennast väljendama – ning väga oluline on ka matemaatika, sest mul tuleb tegeleda andmetega, mida on vaja analüüsida. Nii et bioloogia puhul oli olemas kõik, mis mulle meeldib. Aga muidugi algas kõik ikkagi loodusehuvist.

Kuidas sa taimede uurimiseni jõudsid?

Muidugi tundusid loomad mulle alguses palju põnevamad. Mind huvitas nende käitumine. Mäletan, et lugesin palju kakkude, nende nägemise ja kuulmise kohta ning mõtlesin, kuidas need linnud on evolutsiooniliselt kujunenud sedavõrd ideaalseks hiirepüüdjaks. Aga tegelikult saab taimede puhul uurida ju samu asju: kuidas nende sensoorsed võimed võimaldavad neil hinnata, kui palju neil on valgust ja toitaineid, ja mida nad ühes või teises olukorras tegema peaks. Ega taimed selles mõttes loomadest ei erine: nad peavad samuti kogu aeg olukorda hindama ja otsuseid langetama, mida edasi teha. Nii et kui Kristjan Zobel, kes oli toona meie ökoloogialektor, mind esimesel kursusel taimede juurde juhatas, siis sinna ma ka jäin ja hakkasin küsima neidsamu küsimusi.

Kõrvalseisjale võib tunduda, et taimed on igavad. Isegi mul endal on mõnikord piinlik öelda, et tegelen taimedega. Tundub, et teised teevad palju tähtsamaid asju. Nii et pean ka endale aeg-ajalt meelde tuletama, kui tähtsad on taimed: nad on ju meie elu alus! Nemad talletavad päikeseenergiat ja muudavad selle suhkruks, millest saab kogu elu alguse. Meie kõigi elu sõltub taimedest ja seega on ülioluline teada, kuidas nad toimivad.

Kas taimeökoloog ka vabal ajal näpu mulda pistab?

Mulle meeldib väga aias toimetada ja taimi kasvatada, nii et see, mis ma tööl teen, ei võta minult rõõmu tegeleda taimedega ka vabal ajal. Vaatan igal aastal, kuidas see ime juhtub, mismoodi taimed kasvama hakkavad ja vilja kannavad. See teeb mulle palju rõõmu. Pealegi on mul tööl vaja teha niipalju ajutööd, et vabal ajal meeldib mulle midagi oma kätega ära teha. Meil on ka oma rohumaa, mis on põõsaste ja puudega kinni kasvanud, ja meil on suur eesmärk see taastada. Ühelt poolt on see justkui minu tööga seotud, aga teisalt käeline tegevus: peab kadakaid maha raiuma.

Foto: Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri

Intervjuu ilmus ajakirja Horisont oktoobri-novembri numbris.