NEW SCIENTIST ⟩ Universum paisub nagu maagiliste täppidega õhupall

Foto: Hu Xingyu

Enamik inimesi on ilmselt kuulnud, et universum paisub. Kindlasti on seda kuulnud New Scientisti lugejad, sest kirjutan sellest siinses veerus pidevalt. Võib-olla saab universumi paisumisega lihtsalt nõustuda, ilma sellele liialt sügavalt mõtlemata. See on lihtsalt mingi kummaline füüsika, mis näitab, et galaktikad kaugenevad teineteisest aja möödudes. Ehk olete isegi kuulnud vana võidusõiduauto analoogiat, mille kohaselt on eemalduvad galaktikad nagu kaks autot, mis teineteisest eemale sõidavad, kirjutab New Scientisti ajakirjanik Chanda Prescod-Weinstein.

Isiklikult ma seda võidusõiduauto analoogiat ei salli, vaid eelistan hoopis õhupalli, mida katavad pisult maagiliste omadustega täpid. Selle stsenaariumi kohaselt katavad õhupallil, mida pole veel täis puhutud, täpid. Kui me seda päriselus täis puhume, hakkavad täpid suurenema. Kuid selles analoogias eeldame, et seda ei juhtu. Meid huvitab, kuidas õhupalli pinnal olevate täppide vahemaa palli täitudes kasvab. Siin ei kihuta täpid üksteisest eemale. Õhupall paisub täppide vahel ja suurendab nende vahelist kaugust.

See on üsna hea analoogia, mis tugineb natuke meie geomeetrilistele meeltele. Mis ma sellega tahan öelda, on et see tugineb meie kujutunnetusele ja sellele, kuidas see ajas muutub. Põhimõtteliselt üritame tekitada intuitsiooni selle kohta, kuidas me vahemaid mõõdame. See on ka üldrelatiivsusteooria ehk Albert Einsteini gravitatsiooniteooria peamine eesmärk. Üldrelatiivsusteoorias on kõige olulisem teave see, mida nimetame meetrikaks. See on võrrand, mis kirjeldab, kuidas vahemaid mõõdetakse, ja seetõttu selgitab ka aegruumi kuju.