:format(webp)/nginx/o/2023/10/13/15652445t1h65fa.jpg)
Tallinna Tehnikaülikooli merefüüsika osakonna teadlased Taavi Libliku juhtimisel uurisid Liivi lahes toimuvaid protsesse, et mõista seal tekkiva hapnikuvaeguse tagamaid - hiljuti avaldasid nad uuringu, mis ilmus teadusajakirjas Frontiers in Marine Science.
Hapnikupuudus mõjutab oluliselt merekeskkonda ja on üks tõsisemaid inimtekkelise reostuskoormusega kaasnevaid nähtuseid. Kui hapnikutase langeb alla kriitilise piiri ja tekib hapnikuvaegus ehk hüpoksia, mõjutab see oluliselt mere elusolendeid ja nende elupaiku. Liivi lahes on hapnikuvaegus hooajaline ja teadaolevalt ei juhtu seda ka igal aastal. Seni on hapnikuvaeguse ajalise muutlikkuse ja kestuse kohta teada vähe, sest pidevmõõtmisi Liivi lahe põhjakihis ei olnud tehtud.
Uuringuks paigaldati Liivi lahe süvakihti, 50 meetri sügavusele autonoomne seade, mis registreeris hapniku kontsentratsioone ja teisi veesamba näitajaid tunnise intervalliga. Hapnikupuudus hakkab tekkima kevadise pinnakihi vee soojenemisel ja süveneb kuni sügiseni. 2021. aasta mõõtmised näitasid, et hüpoksia võib Liivi lahe põhjakihtides suvel-sügisel olla valdav. Hüpoksia registreeriti 71 päeva jooksul.
Kõrge sagedusega andmestiku abil tuvastati mõned juhtumid, mil hapnikutase ajutiselt tõusis ja mis olid seotud Läänemere avaosast läbi Irbe väina voolanud veemassi saabumisega Liivi lahe põhjakihti. Sissevoolude mõju jäi tagasihoidlikuks, sest Läänemere avaosast pärit vesi segunes hapnikuvaesema Liivi lahe veega ja teel avaosast Liivi lahte osa hapnikku tarbiti.
Mõõtmisandmed viitavad, et Läänemere avaosast pärit veemass tekitas Liivi lahes tugevama kihistuse ja lõppkokkuvõttes pigem soodustas hapnikuvaeguse teket. Mõõtmistega Liivi lahe süvakihis jätkatakse. Andmed aastast 2022 ja esialgsed andmed sellest aastast viitavad, et Liivi lahes oli/on kihistumine ja ka hüpoksia esinemine tagasihoidlikum, kui 2021. aastal.
/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)