Linnalind on metsas elavast liigikaaslasest tuhmim

Pesast väljakukkunud rasvatihane (Parus major). Foto: Elmo Riig

Linnastumine muudab maastikku, keskkonda, organismide elu ja välimust, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi Linnuvaatleja blogis.

On teada, et linnas elavate lindude tumedad suled on tumedamad kui maal elavatel liigikaaslastel. Põhjus on melatoniin – pigment, mis annab sulgedele tumeda tooni ja kulumiskindluse ning mida linnalindude suled sisaldavad rohkem. Väidetakse ka, et võrreldes metsas või maal elavate liigikaaslastega on linnalinnu värvilised suled aga hoopis tuhmimad, seletades seda linnalinnu tuhmuse fenomeniga.

Kirgas sulestik on oluline sugulise valiku tunnus, mille järgi hinnatakse partneri kvaliteeti – mida erksam, seda võimekam lind. Sulele annavad sooja kollase, punaka või oranži tooni eelkõige karotenoidid. Karotenoide lind ise sünteesida ei suuda, vaid saab need toidust. Seega on suur roll keskkonna saastatusel, sest puhtas keskkonnas on kvaliteetset toitu rohkem, saastunud aladel on aga lindude toiduks olevates liblikaröövikutes karotenoide vähem. On teada, et plii ja kaadmium pärsivad taimedes karotenoidide sünteesi, mille tulemusena jõuab neid ka vähem liblikaröövikutesse. See tähendab, et linnalinnu nokaesine võib olla kehvem ja kajastuda ka sulestiku värvis.

Rasvatihane (Parus major) on liik, keda on lindudest ilmselt enim uuritud. Tänaseks oli kogunenud piisavalt teavet, mis võimaldas senised linna ja maapiirkonna rasvatihaste sulestiku-uuringud koondada ühte üleeuroopalisse uuringusse. Sellesse kaasati ka Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi käitumisökoloogia professor Peeter Hõraku juhtimisel tehtud Tartu tihaste sulestiku-uuringud.

Linnalinnu tuhmuse fenomen sai kinnituse – linnas on rasvatihase kollane kõht tuhmim. Kuid tuhmuse erinevus sõltub asukohast: mida sarnasemad on linna ja metsa olud, seda väiksem on erinevus või puudub see sootuks. Et tegu ei ole geneetilise erinevusega asurkondade vahel, vaid see on keskkonnast tulenev, näitas poegade ristlapsendamine (linnas koorunud pojad viidi maal pesitseva linnu pessa ja vastupidi). Uuringust selgus ka, et pesapoegade sulestiku värvus ei erine. See kinnitab, et nii metsas kui ka linnas suudavad linnuvanemad poegadele sarnase kvaliteediga toitu leida. Pärast esimest sulgimist on metsas elavad rasvatihased aga oluliselt kollasemad kui linnas elavad eakaaslased. See viitab keskkonna antropogeensele mõjule, sest saastatus ja linnastumine vähendavad sulestiku erksust.

Mis võib olla linnalinnu tuhmumise tagajärg? Ei ole välistatud, et linnas võib oluliselt muutuda senine sulestiku värvusele tuginev suguline valik. Sule värviparameetrid viitasid, et linnastumine ei mõjutanud mitte ainult sulgimisaegset karotenoidide hulka toidus ja linnu veres, vaid ka isendi võimet neid sulgedesse ladestada. Kuigi rasvatihane on peamiselt putuktoiduline kevadsuvel ja sööb muul ajal lisaks ka seemneid ja vilju, on sellest hoolimata linnas nende sulestik tuhmim.

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog ja keskkonnaameti peaspetsialist Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.