INTERVJUU ⟩ Eesti kvantinsener Johannes Heinsoo kvantarvuti loomisest: isegi piisavalt pisikesi pistikuid oli väga raske leida

Johannes Heinsoo. Foto: IQM

Teisipäval, 10. oktoobril pandi tööle Soome teine kvantarvuti, millel on ühetkokku 20 kvantbitti. Postimees küsis Eestist pärit kvantinsenerilt Johannes Heinsoolt selgitusi, miks see kvantarvuti on nii omalaadne ja millised on eelised teiste samalaadsete masinate ees.

Paljude riikide kriitiliseks kutsutud tehnoloogiate nimistus on muude hulgas kvanttehnoloogiad ja kvantarvutid. Selle valdkonnaga seondub ka termin «kvantüleolek», mis puudutabki kõigi nende tehnoloogiate olemasolu, mis looksid täpsemaid kelli, paremaid navigeerimisvõimalusi, nagu ka kiireid uudseid arvutusvõimusi. Uudne tähendab seda, et seniste arvutitega lõpmatult aeganõudvaid ülesandeid – näiteks keerukate šifrite lahtimuukimistki – saaks teha hetkega. Kvantarvutid annaksid praktilises kasutuses inimeste käsutusse täpsemad ilmaennustused ja kliimamudelid. Lihtsamalt muutuksid lahenduvaks ka ülesanded, kus teame, milliste omadustega ainet – näiteks ravimit – on vaja, ning on vaja teada saada, millise ainega on tegemist.

​Kõigi kvantüleolek, mille poole püritakse, on natuke nagu tuumarelva moodi asi: kui see on kõigil või paljudel, siis peaks justkui turvalisem olema.​ Soomes käivitati 10. oktoobril sel aastal juba teine kantarvuti, milles on ühtekokku 20 kvantbitti.​

Selle loomisega on seotud ka Eesti kvantinsener Johannes Heinsoo, kellelt ka uue kvantmasina kohta küsisin.