/nginx/o/2023/09/19/15602972t1h23d9.jpg)
Inimtegevus põhjustab tervete elu puu harude kadumist, väidavad teadlased esmaspäeval avaldatud uuringus, mis hoiatab kuuenda massilise väljasuremislaine ohu eest.
«Väljasuremise kriis on sama ohtlik kui kliimakriis. Seda ei tunnustata,» ütleb Mehhiko riikliku autonoomse ülikooli professor ja ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud artikli kaasautor Gerardo Ceballos. «Mängus on inimkonna tulevik,» ütles ta AFP-le.
Uuring on eriline, sest lihtsalt liikide kao uurimise asemel on teadlased nüüd uurinud tervete perekondade väljasuremist. Elusolendite taksonoomias asub perekond liigi ja suukonna vahel. Näiteks hunt (Canis lupus) on liik, mis kuulub koera (Canis) perekonda, mis omakorda kuulub koerlaste (Canidae) sugukonda.
«See on tõesti oluline panus. Ma arvan, et see on esimene kord, kui keegi on proovinud hinnata praeguseid väljasuremise määrasid liigist kõrgemal tasemel,» ütles Hawaii ülikooli bioloog Robert Cowie, kes uuringus ei osalenud, AFP-le. «Niisugusena näitab see tõesti tervete elu puu harude kadumist,» ütles ta. Elu puu on eluslooduse arengu ja liikide omavaheliste seoste kirjeldamiseks loodud süsteem, mille populariseerimisel on olulist rolli mänginud Charles Darwin.
Californias ülikooli emeriitprofessor Anthony Barosku sõnul näitab uuring, et inimkond ei «eemalda lihtsalt surevaid oksi, vaid niidab mootorsaega suuri harusid».
Teadlased tuginesid peamiselt Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) poolt väljasurnuks tunnistatud liikidele. Nad keskendusid selgroogsetele (va kaladele), kelle kohta on saadaval rohkem andmeid. Uurinud kokku umbes 34 600 liigist koosnevat 5400 perekonda, jõudsid nad järeldusele, et viimase 500 aasta jooksul on välja surnud 73 perekonda, enamik neist viimase 200 aasta jooksul.
Teadlased võrdlesid saadud tulemusi fossiilide põhjal hinnatud pikaajalise väljasuremise määraga. «Tuginedes väljasuremise määrale viimase miljoni aasta jooksul, oleksime oodanud kahe perekonna kadu. Kuid me kaotasime 73,» selgitas Ceballos. Nii suure arvu perekondade kadumine oleks pidanud võtma 18 000 aastat, mitte 500, hinnati uuringus. Siiski on sellised hinnangud võrdlemisi ebatäpsed, sest kõiki liike pole teada ja ka fossiilne arhiiv pole täiuslik.
Mis on sellise väljasuremislaine põhjuseks? Inimtegevus – elupaikade hävitamine põllumajanduse või taristu tarbeks, samuti ülepüük ja jahipidamine. Ceballose sõnul võib ühe perekonna kadumine mõjutada terveid ökosüsteeme. «Kui võtate ühe tellise, ei varise sein kokku,» ütles ta. «Kui aga võtate rohkem, siis sein lõpuks variseb. Oleme mures, et me kaotame liike nii kiiresti, et meie jaoks tähendab see tsivilisatsiooni kokkuvarisemist.»
Eksperdid on ühel nõul, et praegune väljasuremise määr on muret tekitab, kuid kas see tähendab ka kuuenda massilise väljasuremise algust, on arutelu küsimus. Massiline väljasuremine leiab aset siis, kui 75 protsenti liikidest kaob lühikese aja jooksul, viimati toimus see 66 miljonit aastat tagasi, mil asteroid pühkis maalt dinosaurused. Definitsioon on siiski üsna üldsõnale ning selle järgi pole Cowie sõnul kuuendat massilist väljasuremist veel toimunud.
Kuid Cowie hoiatas, et kui eeldame, et liigid jätkavad väljasuremist praeguse määra juures või kiiremini, siis see juhtub. «Võime kindlalt öelda, et see on võimaliku kuuenda massilise väljasuremislaine algus.» Ceballos osutas, et inimestel on küll võimalik selle ära hoidmiseks tegutseda, kuid seda ajaakent ei jätku enam kauaks. Tema sõnul tuleb prioriteediks seada looduslike elupaikade hävitamise peatamine ja kadunud elupaikade taastamine. «Veel on aega paljusid perekondi päästa,» ütles ta. «On 5400 perekonda, me saame neist palju päästa, kui tegutseme kohe.»