/nginx/o/2020/09/09/13333723t1h5b88.jpg)
/nginx/o/2023/09/15/15594230t1h8a64.jpg)
Ligikaudu 70% linnuliikidest koonduvad salkadesse. Selle põhjuseks on peetud kaitset röövlooma vastu, sest rohkematel silmapaaridel on tõenäosus kiskjat avastada suurem ning võimalus kulutada toitumisele rohkem aega. Senised uuringud on seda arvamust kinnitanud, kuid paraku on varasemad uuringud ignoreerinud salga suurust mõjutavaid kohalikke olusid, samuti jääb teadmistest paljude liikide salgasuuruste kohta vajaka, kirjutab kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi Linnuvaatleja blogis.
Hiljutises uuringus, mille üks autor on ka Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi külalisprofessor Indrikis Krams, analüüsisid teadlased tihaste salkade suurust globaalselt. Teadusuuringu käigus analüüsiti salga suuruse ja liigilise kooseisu seost sõltuvalt kohalikust kisklusriskist ehk sellest, kui palju oli piirkonnas tihaseid ohustavaid röövlinde. Varasemast oli teada, et ekvaatori lähistel on kisklus suurem ja rohkem erinevaid salkadesse koonduvaid linnuliike, mistõttu võivad tihased seal liituda suuremate salkadega.
Tihaseid, ühte paremini uuritud linnurühma, on suhteliselt vähe – kokku vaid 59 liiki – ning nad elavad peamiselt puuvõrades. Kisklusriski seisukohalt on oluline, et tihaseid on uuritud talvel (või pesitsusvälisel ajal), mil nad koonduvad salkadesse eelkõige kullide ja kakkude ohu eest. Kõne all olevast uuringust jäi ainsana välja maatihane (Pseudopodoces humilis), kes elab maapinnal ja keda lisaks röövlindudele ohustavad ka maapinnal liikuvad kiskjad.
Selle uuringu puhul ei käinud teadlased tihasesalku ise vaatlemas, vaid koondasid teadusuuringud, kus oli teavet 34 liiki tihaste 275 salga suuruse kohta. Kiskjatest arvestati päeval tegutsevate röövlindudega (ja õgijatega), sest nende kohta oli piisavalt teavet. Kagu-Aasias oli piirkondi, kus tihaseid ohustasid üle kümne röövlinnuliigi, kuid Skandinaavias oli näiteks vaid üks. Põhja-Ameerikas oli kõige sagedasem oht mehhiko värbkakk (Glaucidium gnoma), Aasias habe-raudkull (Accipiter virgatus) ning Euroopas värbkakk (Glaucidium passerinum) ja raudkull (Accipiter nisus).
181 sega- ja 94 üheliigilise salga andmetest ilmnes, et mitmeliigilise salga suurus seostus kisklusriskiga – kiskluse suurenedes suurenes ka tihaste salga suurus. Üheliigilise salgad oli väiksemad ja nende suurus kisklusest ei sõltunud. Samuti olid kõrgematel laiustel tihaste salgad väiksemad, kuid seda vaid segasalkades; üheliigilistel salkade suurus asukohast ei sõltunud. Lisaks täheldati, et ajas on salkade suurus oluliselt kahanenud – värskemates uuringutes on mainitud aina väiksemaid salku.
Autorid järeldavad, et üheliigilise salga suurust piirab eelkõige konkurents, mis ei lase salgal suureneda – sama liigi isendid otsivad sarnast toitu, samas teiste, veidi erineva toidulauaga liikide lisandumine ei ole takistuseks. Sellest saame aga järeldada, et ühest tihaseliigist koosnev salk ei saa omavahelise konkurentsi tõttu kiskluse vähendamiseks salga suurust väga palju kasvatada, mitme liigiga salgad aga saavad.
Tihasesalkade väiksemaks muutumist ajas selgitavad autorid viimaste kümnendite kiirete maastikumuutustega, eelkõige metsanduse intensiivistumise ja kliimamuutusega, mistõttu on vähenenud metsade mitmekesisus ja ka tihastele sobilik toidubaas. Samuti on varasemalt olnud metsades kisklusrisk suurem, mis seostub kaudselt ka elupaiga kvaliteediga. Sarnast suundumust on täheldatud ka mitmete teiste salku moodustavate linnuliikide puhul.
Siiski manitsevad uuringu autorid, et kiskluse ja salga suuruse seose kohta ei maksa liigrutakaid ning kaugeleulatuvaid järeldusi teha – teavet õnnestus neil koguda vaid ligikaudu poolte tihaseliikide kohta, märkimisväärselt vähe on seni teada Aafrika ja Ida-Aasia tihasesalkade suuruse kohta.